Suuri dekolteesid ja kõrgeid kontsi armastav primadonna assoluta Anna Netrebko on eemaldunud täielikut senisest tähekultsest. Saksamaa suurima ja nimekaima kontserdimaja, Festspielhausi laval tõestas 38-aastane venelanna, et ta on lauljana täielikult jõudnud uuele tasemele. Nagu üks kriitikutest kirjutas: “Kui sopran oli laulnud aaria “Vidit suum dulcem natum morientem” (ta nägi oma armastatud poega suremas), siis oli ta kaugel pealiskaudsusest.”
Baden-Badenisse saabus nimekas sopran nimelt Giovanni Battista Pergolesi Stabat Materi´ga. Itaalia barokkhelilooja, kelle sünnist möödus tänavu 300 aastat, lõpetas teose, mis räägib Jeesuse surmast ja tema ema Maarja kannatustest Poja risti juures, veidi enne oma varjast äraminekut 1736. Kogu maailmas tuntud ja armastatud ooperilaulja sammus liiliatega kaunistatud lavale tagasihoidlikus mustas kleidis ja publik sai kogeda Anna Netrebko senitundmatut poolt: ilma igasuguste hiilgavate rekvisiitideta oli ta võimeline panema saalis istujad kannatama koos Maarjaga. Tema kaaslase rolli laulis noor, kuid barokklaulus kogenud Marianna Pizzolato. Lauljaid saatis Accademia Naziolane di Santa Cecilia orkester Roomast Antonio Pappano juhatusel. Saal, kuhu mahub 2500 muusikahuvilist, oli kahel etenduse õhtul hingematvatest hindadest hoolimata välja müüdud.
Tänapäeva muusikamaailmas on raske leida teist sellist säravat isiksust nagu on Anna Netrebko. Samuti pole ükski teine laulja teinud 21. sajandil nii kiiret ja kõrget karjääri kui 1971. aastal Krasnodaris sündinud sopran. Venelanna võitis juba noores eas Glinka-võistlused ja alustas oma muusikuteed legendaarses St. Peterburi Maria teatris, kus teda toetasid nii maailmakuulus dirigent Valery Gergiev kui tema õde, laulupedagoog Larissa Gergieva. Nende kahe muusikaisiksuse käe all oli Netrebkol hea küpseda, Neeva kallastel hakkas tema täht heledalt särama. Tänapäeval Austrias elaval staaril on briljantne laulutehnika, kaasakiskuv temperament ja suurepärane näitlemisoskus.
Baden-Badenisse olid Anna Netrebkot tulnud kuulama mitmed prominendid, samuti nii USA kui Prant-susmaa suursaadikud Saksamaal. Festspielhaus´i intendant Andreas Mölich-Zebhauser viis isiklikult peale kontserdit esinejatele sületäied punaseid roose. Kuulajad avaldasid oma tunnustust pika, sooja aplausiga. Hiljem avanes Netrebko-fännidele veel võimalus oma iidolit pildistada ja temalt autogramme saada. Kuid kui laval seisid venelanna ja Marianna Pizzolato kõrvuti ühise trupina, siis nende kahe vahe selgus peale etendust: samal ajal kui bella Anna lahkus kontserdimaja ees teda ootava luksusauto Maybachiga, siis pidi noor itaallanna leppima kaugemal seisva Mercedesega.
Pergolesi ja tema muusikarevolutsioon
Itaalia helikunstnik Pergolesi (1710-1736) tekitas oma kirglikkust ja draamatikat täis teose Stabat Mater´iga, Euroopas väikese revolutsiooni. Nimelt kiskus ta kirikumuusika välja gregooriuse laulu jäigast jumalakartlikkusest. Jean-Jacques Rousseau on öelnud: “Pergolesi on geenius, ta laseb isegi vaikusel rääkida.” Kuid itaallast peetakse samuti opera buffa loojaks.
Helilooja nägi ilmavalgust 4. jaanuaril 1710 Ancona lähedal Jesis, ta kasvas üles vaesuses. Õnneks märkas noore Giovanni andekust kohaliku toomkiriku kapellmeister, kes otsis poisile aadlike seast toetajad. Nii sai noormees võimaluse õppida nii kompositsiooni kui viiulimängu.
13-aastaselt saadeti Giovanni Naapolisse vaestele mõeldud konservatooriumisse. Pergolesi oli õigel ajal õiges kohas, Itaalia ooperi pealinnas Naapolis avanesid talle suurepärased võimalused oma talendi esiletoomiseks: juba 1731 kirjutas ta esimese dramma sacro “San Guglielmo d´Aquitania”. Aasta hiljem esitas itaallane, seekord Teatro dei Fiorentinis, oma esimese muusikalise komöödia – kogu Naapoli oli vaimustuses. Samal ajal jäi Pergolesi aga ka truuks kirikumuusikale, ta ei unustanud iialgi, tänu kellele oli saavutanud oma suure menu. 1731.-1732. a. tellis ooperimetropol peale suurt maavärinat heliloojalt teose pühaku Emygdiuse ülistamiseks. Ka maailmakuulus Stabat mater on tellitud Naapoli linnaisade poolt traditsiooniliste “Maarja seitsme valu” pidustuste jaoks. Oma esimese kindla töökoha maestro di cappella sai helilooja vürst Stigliano juures, hiljem kutsuti teda juhatama kuninglikku kammerorkestrit; kusjuures Pergolesile maksti tunduvalt kõrgemaid honorare kui tema kolleegidele.
Olles kuulsuse tipus, võitles soositud muusik oma halveneva tervisega. Hertsog Maddaloni viis andeka muusiku paranema munkade juurde Pozzuolisse, kuid sealt ei tulnud helikunstnik enam Naapolisse tagasi, Pergolesi suri 17. märtsil 1736. a. tuberkuloosi tagajärjel.
Pergolesit võib võrrelda Arvo Pärdiga, kes samuti tekitas muusikamaailmas oma “kellade helinaks” kutsutud “tintinnabuliga” suurima sensatsiooni.
Aino Siebert
