Tänavu möödub 40 aastat, mil 8. juulil avati esimesed ESTO päevad Torontos. Selle hiigelettevõtmise peakorraldajaks oli Robert Kreem ja lugematute kaaskorraldajate abil sündiski väliseestlaste esimene ja enneolematu suursaavutus.
Järgmisel laupäevasel haripunkti jõudnud kolmel suurüritusel arvestati osalejaid kuni 45,000 inimest. Ligi poolteise miili pikkusest 5,000-le kavandatud rongkäigust läbi Toronto südalinna võttis osa ligikaudu 10,000 ja Eestile vabadust nõudma kogunes Toronto raekoja esisele väljakule 15,000.
Marsitakti aitasid pidada Kanada Governor General’s Horse Guard sõjaväe-, Kanada lennuväe-, Royal Regiment of Canada- ja suurtükiväe orkestrid. Kanti plakateid asukohamaa nimedega ja “Freedom for Estonia”, mis hõljus ka õhus lennuki järel. Kõikjal lehvis sini-must-valge.
Laulupeoks oli Coliseum täidetud viimase võimaluseni 10,000 kuulajaga, kus vägev laul kõlas ligi tuhandepealiselt üldkoorilt ja Eesti täienduskoolide noor-telt. Õhtusel valguspeol esines Grandstandis 20,000 pealtvaatajale ümmarguselt 1,500 rahvatantsijat-võimlejat.
Muidugi need on vaid arvud tollal vabades maades elavate eetlaste esimeselt suurkogunemiselt ja ei ütle midagi sel nädalal asetleidnu kohta, kus püüti esile tuua eesti kultuuri ja tegevust tema erialade erivormides ja ka välisvõitluse sektoris. Toimusid rahvuskongress, oikumeenilised jumalateenistused ja igasuguste organisatsioonide-, noorte- ja välisvõitluse alased konverentsid ja kokkutulekud, spordivõistlused, kunstinäitused, teatrietendused ja kontserdid, sõduriõhtu, rahvapidu, koosviibimised ja muidugi üldharjutused valguspeoks, mille eeltööd ja korraldamised olid kestnud üle paari aasta.
Reklaami ja teabe levituseks nii üldisele publikule kui ka eestlastele üle vaba maailma haarati kaasa ka Kanada riiklik ja Ontario turismibürood ja palgati Kanada ajakirjanik pressiteadeteks, mille tagajärjel oli CBC TVs 30. juulil ESTO päevadest saade. Eeltööde alla kuulusid ka rahalised toetused sõjainvaliididele, ühislendude korraldamised ja üldised majutamised, sest eestlasi voolas kokku igast ilmakaarest: Aafrikast, Argentiinast, Belgiast, Brasiiliast, Hollandist, Inglismaalt, Soomest, Šveitsist, Taanist, Uus-Meremaalt, 7 lennukitäit Rootsist, üks Austraaliast ja muidugi igaltpoolt USA-st ja Kanadast.
Valitsuse, poliitikute ja riigiametnikega suhtlemise tulemusena oli tervitusi ja proklamatsioone, isegi USA presidendilt ja Toronto linnapea kuulutas välja Eesti Nädala Torontos. Paljud tervitajad ja teised kanadalased osalesid mitmetel üritustel. Siinjuures võib veel märkida, et Kanada endine peaminister John Diefenbaker küsis oma kõnes – miks ükski Kanada esindaja ÜRO’s ei ole kutsunud Nõukogude Venemaad ellu viima UNi põhikirja ja iseseisvustanud Balti riike?
Töötasin tol aastal Toronto Eesti Ühispangas ja sain oma masinkirjaoskusega pisut kaasa aidata kirjade-kutsete väljasaatmisele riigitegelastele ja organisatsioonidele, mis oli vaid pisike osa kõiges selles organiseerimistöös. See oli tohutu töö ja aeg, mida inimesed vabatahtlikult annetasid kõige selle heaks, et ESTO päevi korraldada ja maailmale teadvustada Eesti illegaalset anastamist.
Suure omapoolse panuse andsid nii üksikisikud kui perekonnad. Vabade maade kohapealsetes eesti ühiskondades käis ju samuti ettevalmistustöö: rahvatantsu-, võimlemise- muusika- ja noorteorganisatsioonide juhid käisid esinemiskavade õppepäevadel ja organiseerisid kohapealseid truppe ja reise Torontosse. Kõik käis peamiselt omal kulul. Mõnigi perekond ei saanud majanduslikel põhjustel osaleda, aga noortele püüti leida võimalused osalemiseks ja esinemiseks, et süvendada neis eestimeelsust, et nad leiaks kontakte teiste omasuguste ja omavanuste eestlastega ja oma päritoluga.
Kindlasti kõik, kes korraldavad ja on korraldanud laulu- ja tantsupidusid Eestis teavad, milliste raskustega korraldajad sageli silmitsi seisavad. ESTO-d aga toimusid võõrriikides. Esinejaid tuli koordineerida ülemaailmselt. Rõhuasetus oli noorte kaasamisel, et tekitada neis huvi eestluse ja eestluse säilitamise vastu. Pearõhk väljaspoole oli aga kindlasti Eesti kultuuri ja saatuse tutvustamisel ning Vabaduse nõudlusel. Päevade tagatipuks toimus Kotkajärvel suurlaager skautlikele noortele.
Oleks tore kui 2013 aasta ESTO-de lõpetamine San Franciscos elustaks pisutki seda indu ja tegevust ja kaasaks peale Eestist saabuvate esinejate ka väliseesti noori ülemaailmselt, uuendades nii välismaal sündinute ja kasvanute kui ka hiljem välismaale siirdunud nooremas põlvkonnas vitaalsust eesti ühiskondades kaasalöömiseks. Üks asi on olla pealtvaataja laulu- ja tantsupeol Eestit külastades, aga hoopis teine tunne on olla ise seotud sellise üritusega, kus esinemiste käigus tutvutakse päritolukultuuri ja iidse keelega ja leitakse omasuguseid sõpru, mis süvendab noorte eestimeelsust. Noor, ükskõik kus, kas välismaal või kodumaal ei sünni ega kasva lihtsalt eestimeelseks. Teda tuleb eestimeelseks kasvatada.
Aitäh kõigile, kes ülemaailmseid ESTO-sid korraldasid ja nii paljusid meie noori eestlusega ühendasid.
Aime L. Andra
