Iga aasta septembris organiseerib Michigani põhjaosas asuv Finlandia University (www.finlandia.edu) Soomes Sibeliuse Akadeemias õppivatele muusikutele nädalase ringreisi Ameerikas, peamiselt Põhja-Michiganis, kus paljud elanikud on soome päritolu.
Alates eelmisest aastast on muusikud teinud esimese esinemise Chicago Eesti Majas, kus kuulajaskond on peamiselt kohalikud soomlased ja kohalikud eestlased.
Käesoleval aastal toimus nende ringreisi esimene kontsert jälle Chicago Eesti Majas, pühapäeval, 18. septembril. Kõigepealt esines klassikaline duo Eestist, sopran Annika Lumi ning klaverisaatja Maarja Plink.
Nad esitasid peamiselt soome heliloojate Jean Sibeliuse ja Erkki Melartini laule, aga kavas oli ka viie eesti helilooja loomingut. Annika Lumil on võimas selge kõlaga hääl, peene valitsusega. Oli väga meeldiv.
Pärast vaheaega ilmus põhjamaade ansambel BLINK, koosseisus Johanna-Adele Jüssi Eestist (viiul, laul), Emilia Amper Rootsist (nyckelharpa, laul) ja Charlotta Hägfors Soomest (mitmed muusikariistad, laul). Rootsi muusikariist nyckelharpa on poognaga mängitav viiulitaoline pill, millel näppelaua asemel on lükatid, mis mängija vasaku käe sõrmedega tõugatakse lahtiste keelte vastu, saavutades sellega toonide muutmise. Lisaks on ka 12 õhemat allpool asuvat keelt, mis helisevad kaasa, kuid mida poogen ei puuduta. Viiuliga võrreldes on nyckelharpa kõlakvaliteet täiuslikum ja soliidsem, kuigi mitte nii täpselt puhas. Sobib eriti hästi saatehääle mängimiseks.
Sellel muusikariistal on teatud sugulus hiiu kandlega ehk rootsikandlega, mis oli lüürataoline muusikariist, mida mängiti poognaga ja millel toonide muutmist sooritati vasaku käe sõrmede asetamisega lahtiste keeltele. Pill on skandinaavia algupära ning saabus Eestisse rannarootslaste sisserände ajal, Taani valitsuse ajal.
Olles ka muusikariistade uurija, ei suuda jätta mainimata muusikariistade kvaliteeti. Johanna-Adele Jüssi viiul on ligi 250 aastat vana, suurepärase kõlakvaliteediga. Kui kuulsin (proovil) Emilia Amper’i nyckelharpat, mainisin et olen mitut enne kuulnud, aga kunagi mitte nii head. Tema vastas otsekoheselt, et kuigi on proovinud paljuid, leidis vaid ühe nyckelharpa, mis on võrdne tema enda omaga. Kui head mängijad mängivad maailmaklassi muusikariistadel, siis tuleb taevalik tulemus. Mõned laulud esitasid nad ka eesti keeles.
Pärast formaalset kontserti algas õhtune muusikute mitteformaalne koosviibimine ja tantsupidu (jam session). Selle algataja ja pea-organiseerija oli norra päritolu ameeriklane nimega Tim Eischen. (Temale tuleb au anda ka sellepärast, et kuigi on kolmanda põlvkonna esindaja siin Ameerikas, räägib ladusalt norra keelt.) Ta oli ühenduses ansambliga FRIGG Kaustisest, Soomest, ning soovitas kokkutulekut nelja ansambli vahel ning mis oleks veel parem koht kui Chicago Eesti Maja sel õhtul kui BLINK oli seal niikuinii? Saigi teoks. Chicago Eesti Maja grill võeti abiks õhtusöögi valmistamiseks.
Neli rahvapillimuusika ansamblit mängisid sellel õhtul, vahel koos, vahel eraldi, olenevalt muusikast ning pillide häälestustest. Need olid: põhjamaade ansambel BLINK, ansambel Kaustisest FRIGG ning kohalikud ansamblid Chicago Spelmanslag ja Tuuletargad. Haruldane rahvustevaheline rikastus mängijatele ja kuulajatele/tantsijatele.
Andres Peekna
Ansambel Tuuletargad
