Põllu- ja aiapidajad olid küll kindlad, et 25. mai pole parim päev kokku tulla ja ühe mälestusmärgi avamist tähistada, aga ometi oli sel kaunil kevadpäeval Kärdla kiriku ees väga palju rahvast. Põllu- ja aiatööd lihtsalt pidid sel päeval ootama.
Kiriku ees platsil istusid enamasti auväärses eas inimesed – Vabadusvõitlejate ja Represseeritute Hiiumaa Ühingust, Eesti Memento Liidust – need inimesed mäletasid veel aegu, kui neid või nende lähedasi kodust viidi ja seni väidetavalt suurima hukkunute arvuga sõtta inimkonna ajaloos, kisti. Enamikul juhtudel ei küsitud, kas tahtsid minna või kelle poolt sõdida. Venelaste või sakslaste poolt. Hiiumaa mehed olid nagu Eesti Vabariik. Siin mail ei tahetud sõda, aga ometi tuli sõtta minna. Selles sõjas oli tohutu hulk hukkunuid, küüditatuid, kodumaalt põgenenuid, hävitatud kodusid, rüüstatud talusid ja lõhutud peresid.
Kärdla kiriku ees platsil on nüüd tõsine mälestusmärk kõigile II maailmasõjas hukkunud hiidlastele ja siin ei tehta vahet, kas isa, poeg, vend või peiu pidi sõdima vene poolt ja saksa vastu või vene vastu ja saksa poolt. Ei ole kahtlust, et eestlased ei tahtnud sõda. Ühine mälestusmärk on ühisrinne sõdade vastu ja peab lõpetama hukkunud meeste lahterdamise kaheks rindeks. Mälestusmärgile saab kirja 729 nime, praegu on 45 võrra vähem. Need tulid arhiividest välja pisut hilinenult, aga raiutakse igal juhul kivvi. Hiiumaalt läinud sõjas langenute nimede otsimine oli suur töö ja võimalik, et otsimine jätkub veelgi…
Mustad kivimürakad ja nende kõrval istumas kiivri peast võtnud noor sõjamees – sõda on läbi, tahan koju, ütleb see pronkssõdur. Just niisugust sõjast väsinud ja koju tagasi jõudnud meest nägid mälestusmärgi autorid Elo Liiv ja Maris Kerge Hiiumaal sündinud kaitseväelases – Vahipataljoni nooremleitnandis Marek Vainumäes. Jätame selle nime meelde, et kunagi poleks jälle sellist klaperjahti kuju modelli leidmiseks nagu on olnud Tallinnas Kaarli kiriku juures seisnud vene sõjaväemundrisse riietatud pronkssõduri puhul. Skulptor Enn Roos teadis, aga on ammu siit lahkunud. Rahvas tahab teada, keda kujur ikkagi nägi ja kellena ta tegelikult kujutas seda langetatud peaga sõdurit. Hiiumaa mälestusmärgi modell Marek Vainumäe oli Kärdlas rahva seas ja igaüks sai näha, et on küll üks õige tugev ja tõsine Hiiumaa mees.
Väga õiged mehed on muidugi täna juba üsna eakad Otto Mägi ja Heino Kerde Vabadusvõitlejate ja Represseeritute Hiiumaa Ühingust. Nende mõte see kõigile Hiiumaalt sõtta viidud meestele mälestusmärgi loomine on ja nad jaksasid selle eest nii visalt seista, et monument nüüd seal vana kiriku eest tõesti seisab. Kulus kokku enam kui kümme aastat ja ligi 300 000 eurot. Suurimad rahastajad olid Kultuuriministreerium ja Kaitseministeerium. Eraisikutest andsid memoriaali rajamiseks kõige rohkem raha välismaal elavad hiidlased Vilbert Tüll, Eva Reiman ja Naani Holsmer. Mälestusmärgi rajamise ja selle avamise korraldas Kärdla Linnavalitsus.
Tol kevadisel päeval oli Kärdla pidulik –Tartu Akadeemiline Meeskoor laulis laule, mida eestlased oma tähtsatel päevadel laulavad – Eesti hümni ja laulu sini-must-valgest, igatsuslaulu kaugest kodust ja isamaast. Emmaste Puhkpilliorkester mängis, kui langes kate sõja lõpetanud sõjamehe kujult. Mälestusmärgi õnnistasid peapiiskop Andres Põder ja metropoliit Stefanus. Kärdla oli rahva-, muusika- ja kõnederikas. Mälestusmärki olid avama tulnud nii riigivõimu esindajad kui ka sõja tõttu ühte või teist moodi kannatanud inimesed. Kõiki kõnesid kokku võttes räägiti leinast, kodu- ja kodumaa armastusest, Eestile ja muidugi Hiiumaale osaks saanud ebaõiglusest. Hoidkem kodu ja üksteist ja elagem nii, et sõdu enam ei tuleks, räägiti Kärdlas, kus oma mõtetes inimesed istusid pinkidel ja kohtusid lõpuks koju jõudnud kord Hiiumaalt sõtta viidud mehe, venna, isa, armsama või toona noore vanaisaga, keda poldud kunagi kohatudki….. Päevamenüüs oli sõdurisupp ja Untsakad – need juba sealsamas kõrval Kärdla lauluväljakul.
Kadi Alatalu
Tallinn-Kärdla
