Alljärgnevad read on pühendatud helilooja Leo Virkhausile (1910-1984), kellega mul oli au elada koos Hiddeseni põgenikelaagris Põhja-Saksamaal, aastatel 1945-49.
Hiddesen, maaliliste Teutoburgi mägede-metsade keskel, on suurema linna Detmoldi eeslinn, viimasest mõni kilomeeter edelas. Sõja lõppedes, 1945. a. suvel, rekvireeris Inglise sõjaväevalitsus Detmoldi ümbruses rida hooneid, et majutada Ida-Euroopa sõjapõgenikke. Nii määrati Hiddesenis asuv kahekorruseline suur sanatooriumihoone eesti põgenike jaoks. Meid oli seal kokku umbes 150 inimest.
Võrreldes paljude barakklaagritega oli elamine siin üsna rahuldav, sest igal perekonnal oli omaette korralik tuba. Lisaks oli hoones rida kõrvalruume, kus sai korraldada üritusi – peod, kirikuteenistused, algkool lastele jne.
Kui meie – mina isa-emaga – Hiddeseni saabusime (ok-toobris 1945), oli seal juba hulk eestlasi, nende hulgas Leo ja Ida Virkhaus, poeg Reinu ja tütar Tiiuga. Leo eestvedamisel oli asutatud u. 20-liikmeline segakoor, mida tema juhatas. Selle liikmeteks saime ka meie. Koor harjutas hoone kolmandal korrusel, katusealuses ruumis, kus seisis (üsna kehv) klaver. Ruumi akendest avanes aga ilus kaugvaade ümbrusele. Nii on jäänud kooriharjutustest helged mälestused. Näiteks harjutasime kord laulu “Mu süda, see on meri” (sõnad K. E. Sööt, viis A. Kapp). Selle lüüriline lõppfraas on “Kõik selgub eha kullas/ ja sa saad rahule!” Juhtus, et just sel korral paistis aknast eriliselt kaunis päikeseloojang. Tänu vaatepildile on tänapäevani mu mälestuses too laul seotud kumava õhtutaevaga.
Kooriga esinesime aktustel, kirikuteenistustel ja muudel üritustel. Mäletan päeva aastal 1946, kui meid külastama tuli EV suursaadik Londonis, August Torma (Inglismaa ei tunnustanud Eesti okupeerimist NSVL poolt). Olime rivistatud sanatooriumi eesruumi. Kui siis Torma peauksest sisenes, tervitasime teda piduliku koorilauluga – omaette liigutav moment.
Sanatooriumiruumid olid õnneks muusikaharrastusteks soodsad, sest laagri elanikkonnas oli rida muusikainimesi: peale Leo Virkhausi elasid siin tšellist Kirill Tatar, sopran Helmi Aren, bariton Andrei Christiansen, pianist Juta Vaska jt. Nende hulgas oli Leo Virkhaus eriliselt mitmekülgne: helilooja, koori- ja orkestrijuht, organist ja pianist. Kui vaja, mängis ta isegi trombooni ja kontrabassi.
Juba 1945. a. jõuludeks (nagu ka järgmistel jõuludel) organiseeris Leo Virkhaus jumalateenistuse ühes Detmoldi kirikus. Kirikuõpetaja oli meil olemas – õp. Karl Kiisk. Leo oli organistiks ja juhatas koori. Järgmisel aastal toimus Detmoldi suurimas kirikus isegi üldsusele määratud kirikukontser, kus esinesid eesti muusikud. Tavalised jumalateenistused peeti sanatooriumi keldrikorra saalis, kuid koguduse laulu saatis ikka Leo klaveril.
Kuna elul olid olukorra tõttu piirid – olime ju kodutud, töötud, kohvrite otsas elavad põgenikud – siis omandas kultuuriline tegevus erilise tähtsuse. Siin oli Leo Virkhaus võimekaks eestvedajaks. Nii organiseeris ta peale laulukoori veel kuuemehelise orkestri, mis esines kõigega – tantsu-, meeleolu-, kontsert- ja kirikumuusikaga. Ansambli juhtimine ja klaver olid Leo Virkhausi käes. Ülejäänud muusikud oli: viiulid Elmar Kuningas ja Raul Pettai, klarnet Heino Luhse, akordion Mart Kübarsepp, kontrabass Erich Kunst. Said õmmeldud noodipuldi katted ansambli nimega “EB” (Estonian Boys). Kord olime isegi kutsutud ühe UNRRA (meie eest hoolitsev põgenikeorganisatsioon) ametniku pulmapeole mängima. Noodid muretses ja arranžeeris muidugi Leo. Sageli oli kavas tema algupärane looming. Ei tule unustada ka Leo poolt juhitud väikest laagri algkooli orkestrit. Kui ma ligi 30 aastat hiljem Leo peret Bostonis jälle kohtasin, mainis ta, et tal olevat veel alles paksud kaustad nende orkestrite repertuaariga.
Suurimaks kultuuriliseks ürituseks kujunes 1946. aastal Leo Virkhausi kantaadi “Palve” esiettekanne. Selle läbiviimiseks oli vaja suuremat ruumi ning kontsert toimus Hiddesenis asuvas lätlaste laagris. Kuna lätlasi oli Hiddesenis üle 200, siis majutati nad sakslastelt üle võetud suvehotelli “Frische Quelle” ruumidesse. Hotellil oli avar peosaal ja siin toimusid baltlaste suuremad muusikaüritused. Kantaadis osalesid peale segakoori veel rida soliste, kellest on meelde jäänud sopran Helmi Aren ja tšellist Kirill Tatar. Kindlasti pidi olema ka klaver ja vahest veelgi enam. Juhatas muidugi Leo ise. Harjutasime heliteost kaua ja hoolikalt. Kontserdile olid kutsutud rohkelt väliskülalisi, nende hulgas Inglise sõjavävalitsuse ja UNRRA esindajaid. Nagu mäletan, õnnestus üritus igakülgselt. Kantaadi mitmed fraasid helisevad ikka veel meeles, ehkki vahpeal on möödunud aastakümneid.
Olgu mainitud, et Leo Virkhaus aitas kaasa ka laagri administratsiooni alal, olles mõnda aega laagrijuhiks. Arvestades Leo tagasihoidlikku iseloomu, ei saanud see talle kerge olla, sest ehkki olime kõik ühesugused põgenikud, ei puudunud väiklased vastuolud. Leo püüdis nendest üle olla ja täitis oma kohustusi igati korrektselt. Aga ma mäletan valimisi, kus kandidaatideks olid Leo Virkhaus kui senine laagrijuht ja üks härra, kes kandideeris samuti laagrijuhi kohale. Hääletusel läks enamus hääli uuele mehele, ainult mõned tõstsid kätt Virkhausi poolt… Siiski, Leo tõusis, tänas kõiki senise usalduse eest ja lõpetas sellega vaikselt oma töö.
Vaatan nüüd suurest kõrgusest tagasi tollele ajale, sest vahepeal on möödunud üle 60 aasta. Leo Virkhausi kuju aga eriti selgelt silme ees. Olen talle tema tookordse, mitmekülgse panuse eest väga tänulik. Alles palju hiljem oskasin hinnata, kui suurelt Leo kaasa aitas, et meie tookordne elu oli siiski nii värvirohke.
Sel aastal möödub väsimatu töömehe sünnist 100 aastat. Püsigu mälestus temast siin ja Eestis.
Raul Pettai
