Kui Inglismaa tantsuõpetaja Chris Davis sattus viie aasta eest Tallinnast Viljandi pärimusmuusika festivalile sõitvasse erirongi, sai ta šoki. „Mind on petetud, ma olen absoluutselt vales kohas,” leidis mees, arvates noori inimesi triiki täis rongis, et ta satub mingile rokifestivalile. “Inglismaal lähevad folkloorifestivalile vaid inimesed, kellel vanust üle viiekümne,” meenutab Chris praegu naerdes. Aga juba Viljandis esimese lava juures kaasa tantsima hakates sai ta aru: see on absoluutselt õige koht.
Enne Eestit oli Chris käinud viiekümne viies maailma riigis alates Euroopast ja lõpetades Aafrika, Austraalia ja Aasiaga. Paljudes paika-des oli Chris vaimustunud kohalikust folkloorist, sest ta leiab, et just folkloor avab rahva tõelise hinge ja sisu.
Esimeseks Ida-Euroopa riigiks, kus külastada pärimuskultuuri festivali, valis ta välja Eesti, sest sattus internetis surfates täiesti juhuslikult Viljandi folgi koduleheküljele ja see meeldis talle.
Nüüd on Inglismaal Norwichi ülikoolis tehnikuna töötav Chris oma üleilmsetest reisidest suuremas osas loobunud, küll aga võib teda tihti leida Eestist. Nii Viljandi folgilt kui ka sealsest etnolaagrist rahvamuusikat õppimas, üldlaulupeolt, rääkimata hiljutisest meeste tantsupeost Rak-veres. Kõikjal paistab ta silmadest eriline sära.
„Uskuge mind, kusagil mujal maailmas ei hoita oma folkloori nii hästi kui Eestis, kusagil mujal ei ole sellist identiteeti. Ja Eestis pole mitte ainult tugev oma rahva identiteet, vaid igal piirkonnal, igal külal on oma identiteet ja soov teistest erineda,” räägib Chris Võrumaal Vastseliina ligiduses, kus ta parasjagu kena suvepäeva veedab.
Ta rõhutab, et Inglismaal on tal isegi folkloorihuviliste seltskondades raske Eestis kogetut selgitada, sest keegi ei usu. „Laulupeo rongkäik, mis kestab viis tundi, ühendkoor, kuhu kuulub mitukümmend tuhat lauljat, kõik see tundub minu Inglismaa tuttavatele absoluutselt võimatu, rääkimata meeste tantsupeost.”
Viimasena nimetatud teema puhul saab Chris hulk aega naerdes seletada, et algul peeti tema meeste tantsupeole minekut mingiks eriliseks äkki tekkinud geiparaadi huviks, siis arvati, et tegemist on new age’i puukallistajate kokkutulekuga. „Aga mehelikkus, mis meestes on mujal maailmas kadunud, on teie meestes alles, ja millisel vägeval ja mehelikul moel!” sõnab Chris. Tema sõnul on muu Euroopa mehed muutunud naiselikuks ja kardavad rahvatantse tantsima hakates paista veel enam naiselikud. Rääkimata hirmust, et teise mehe puudutamist seostatakse veidrate tagamaadega.
„Eesti festivalides on ühendatud nii modernne kui ka ürgne, alates kas või regilaulust, mis kannab suurt väge. Aga kindlasti peaksite seda kõike märksa paremini ja märksa enam Euroopale ja maailmale tutvustama,” leiab Chris.
Hiljaaegu liitus Chris kaerajaani Euroopasse viimise kampaaniaga, millel on nüüdseks enam kui 20 000 osalenut.
Juba mõne aasta eest tantsis ta eesti tuntuimat tantsu Inglismaa ühe piirkonna kõrgeimas mäetipus, seekord sai samasuguse au osaliseks Suur Munamägi.
„Hakkan rõõmuga eesti kaerajaani saadikuks Inglismaal ning püüame oma tantsijatega selle tantsu selgeks õppida. Pole välistatud, et tantsime seda vanas inglise stiilis,” lausub Chris naerusuiselt.
VES/EEsti Päevaleht
•• „Just huumoritaju, mis on eestlastel ja inglastel tõesti ülimalt sarnane, teeb minu suhtlemise siin väga lihtsaks,” jätkab ta teemat. „Ja kui palju on maailmas inimesi, kes ei mõista absoluutselt mingit huumorit!” ütleb ta pead vangutades ja käsi laiutades.
