Pärnu Keskraamatukogus avati eelmisel nädalal Aino ja Werner Sieberti pressifotode näitus „Kümme aastat märkmiku ja fotoaparaadiga uudistejahil“, kus on eksponeeritud pilte nii Eesti kui Saksamaa poliitika-, kultuuri- ja spordikuulsustest, kuid ka huvipakkuvatest tavainimestest nagu môrvakaitseohvrist Aylin Korkmazist vôi Imex-messil fotoobjektiivi ette jäänud suukorvistatud Araabia daamist.
Aino Sieberti ajakirjanduskarjäär algas 5. septembril 1999, mil ta tegi Stuttgardis Pagendatute ühingu kodukohapäevadel intervjuu Lennart Meriga. Eesti presidendile anti sellel üritusele üle aumedal, tunnustamaks tema tööd baltisakslastega suhete taastamisel.
Sellest ajast alates on Saksamaal veerand aastasada elav eestlanna kirjutanud sadu artikleid erinevatel teemadel nii välis- kui kodu-Eesti meediatele. Eriliselt meelsasti portreteerib ta inimesi. Seetôttu alustas ta kümme aastat tagasi ise oma vestluspartnerite pildistamisega ning nakatas uue harrastusega ka oma abikaasa Wernerit ja poega Jan Erikut, kes tänavu lôpetas edukalt Karlsruhe fotograafiakooli ja töötab nüüd môningaid kuid ühes Bremeni tuntud reklaamifirmas.
Pärnu Postimees toob esile, et abielupaari huvidepalett on hämmastav. Nende fotoobjektiivi ette on jäänud poliitilised ja kultuurisündmused, vôidusôidurada, hipodroom, poksiring, kuid ka vapratele ja ilusatele môeldud näitused-messid. Aino ja Werner Siebert on jäädvustanud aga ka tuntud eestlasi esinemas Saksamaal.
“Nagu fotodel, on Aino Sieberti kirjatöödeski keskne koht eeskätt inimesel nii valguses kui varjus, oma tugevate külgede ja nôrkustega. Kôigest inimlikust saab rääkida nii sônas kui pildis ja küpses eas daamina on Aino Siebert valmis ikka veel midagi juurde õppima.” kirjutab Pärnu Postimees.
Siebertid ei ole unustanud ka oma toetajaid, näituse kataloogis ei leia nad mitte ainult informatsiooni, millal ja missuguses väljaandes üks vôi teine foto vôi artikkel täies mahus on ilmunud, vaid ka tänusônad neile, kes on nende ajakirjanduskarjääri nôu ja jôuga toetanud.
Hea sônaga meenutavad nad näituse kataloogi eessônas nii Elle Puusaagi (Eesti Elu), Ülo Ignatsit (Eesti Päevaleht, Stockholm), Kärt Ulmanit (Vaba Eesti Sôna), Kalev Vilgatsit (Pärnu Postimees), Tiina Sarve (Sakala), Thea Kurvitsat (Kultuur ja Elu) kui mitmeid teisi.
Aino Siebert on Saksamaal kahe riigi suhete arendamiseks loodud Saksa-Eesti Foorumi üks asutajaid ja juhte, ta on teinud palju Pärnu kui valgustusaja ühe tuntuima mõtleja ja humanisti Carl Gustav Jochmanni kodulinna tutvustamiseks Saksamaal. Julgelt on ta vôtnud sôna mitmetel tabuteemadel nagu samasooliste partnerlus vôi pedofiilia ohvrid, samuti püüdnud Eesti Ajakirjanike Liidu liikmena arendada Eestis meediatööd.
Eestlanna, kelle elu unistus, saada ajakirjanikuks, täitus alles kümme aastat tagasi, toob esile: “Samal ajal kui Saksamaal on mitmeid suurte teadmiste ja kodanikujulgusega meediatöötajaid, siis Eestis ôhkub liiga tihti vastu abitus ja teadmatus, puudub kollegiaalsus ja koostöövalmidus. Kirjadele ei vaevuta tavaliselt üldse vastama,” räägib Siebert ja jätkab: “Eestis kasutatakse peamiselt ingliskeelseid agentuuriuudiseid. Kui küsimus on aga Saksamaa uudisest, mille on näiteks BBC toimetaja juba oma arusaamade ja teadmiste pôhjal läbi töötanud ja Eestis vôtab omakorda selle teate käsitlemiseks teine inimene, kellel oma arusaamad ja teadmised, siis pole oodatagi informatsiooni kvaliteeti.”
Karlsruhe lähistel elav 56-aastane naine räägib, et pakkus hiljuti ühele väljaandele lugu Vitali Klitshkost – see vôeti ka meelsasti vastu. Probleem tekkis aga piltidega, mida ajaleht soovis vôtta agentuurilt: “Ma keeldusin, kuna sporditoimetaja ei olnud esiteks näinud meie fotosid – teda see ei huvitanudki. Teiseks, kuna oleme aastate jooksul ehitanud Klitshkode firmaga üles head suhted, siis on meil ka pilte, mida agentuurid ei paku. Seega, miks ei vôiks näidata Eesti lugejale ka eksklusiivseid fotosid, mida teistel ei ole?”
Eestis juhtivatel kohtadel töötavad meediainimesed ei taipa tihtipeale, et Aino ja Werner Sieberti poolt aastate jooksul ülesehitatud kontaktid ei ole iseenesestmôistetavad, vaid vajavad môlemipoolset usaldust. Pealegi, Eesti väljaannete tiraazhid on väga väikesed, seega on suur au, et prominendid vôtavad aega ühe väikese riigi esindajate jaoks.
Eesti väljaannetel ei ole finantse väliskorrespondentide rahastamiseks ja nii puuduvad ajakirjanduses nii otsereportaazhid kui ka –analüüsid, kuid samas puudub ka soov teha välismaal elavate kolleegidega tihedat koostööd. Peaks olema ju selge, et nende teadmised, kes elavad aastaid mujal, on suuremad kui eestlasel, kes jälgivad mône maa sündmusi kodumaal.
Meelehead teeb seevastu Aino Siebertile see, et koostöö Eesti väikeste väljaannetega on sedavastu olnud suurepärane, kolleegid on avatud ja abivalmid: “Viimaste aastate jooksul olen ma märganud, et just kohalikes lehtedes töötavad ajakirjanikud, kes teevad oma tööd südamega.”
Kes on Aino Sieberti eeskujud, soovisin ma teada. “Vana generatsiooni reporteritest kindlasti Gerd Ruge ja Wolf von Lojewski – olen môlemiga ka kohtunud. Kuid ka telekanal ARD peauudistesaate “Tagesthemen” kauaegne juht Ulrich Wickert. Suisa ootasin Uwe Krögeri tehtud reportaazhe ja vaatan naudinguga „Heute“ uudiseid, mida juhivad telekanal ZDFis Marietta Slomka ja Klaus Kleber.
Eestlastel pole tänaseni seda kvaliteeti pakkuda. Otse loomulikult on eeskujuks ka Der Spiegel peatoimetajad nagu Rudolf Augstein ja äsja manala teele läinud Erich Böhme. Koju tuleb meile “Süddeutsche Zeitung”, kust loen erilise meeleheaga Heribert Prantli kirjutisi,” toob eestlanna, kes tegelikult on ametilt sekretär-asjaajaja, esile. Tema abikaasa Werner on aga promoveerunud vee-ehitusinsener, kes nüüd pensionieas on pühendanud enda suure andmusega fotograafiale.
Pressifotode näitus jääb Pärnu keskraamatukogus avatuks 7. jaanuarini 2010.
www.ainosiebert.de
Evi Hannemann
