Tallinna Draamateatri külakost
New Yorgi Eesti Majas etendus 24. veebruaril Andrus Kivirähki kirjutatud ja lavastatud näidend “Aabitsa kukk”. Monoetenduse teksti esitas suurepärase sisseelamisega Tõnu Oja, kehastades täiskasvanuks saanud, ent kaheksa aastat algkooli esimeses klassis istunud poissi Maunot.
Tüki tonaalsus ja meelsus, kohati mõistukõneline, hõlmas Eesti lähiminevikku, kus ristusid uued ja vanad arusaamad. Kõike seda peh-mendasid kukeaabitsa lüürilised salmid, nagu “Tibu sibab siia-sinna, katsub tiiva alla minna.”
Mitmetähendusliku rekvisiidina esines laval kotitäis ilusaid punaseid õunu – mõni neist kippus vägisi isegi saali – ja kuna Mauno rääkis vahetevahel nii vanaema kui enda surmast, võis seda rikkalikult esinevat puuvilja pidada Eedeni aia võrdkujuks. Kõik see viitas tüki ähmasele, ent verisele puändile, milleks osutus Mauno tuppa sattunud surnud ja nüüd juba haisev mees kapis. Ka see, et onu Paul, kes kord kinkis Maiele punase lipu oli pidanud vangis istuma, ei tõotanud head.
Näidendi lõpul pesi Mauno kolmjalale asetatud punases kausis nägu.
“Aabitsas öeldakse ka: Seep peseb nahalt mustuse maha.” Pontius Pilatus tegi teatavasti sümboolselt midagi sarnast Piiblis, ent Tacituse “Annaalid,” kus samuti on juttu Pilatuse tegudest, ei eita ega kinnita seda. Mainigem seepärast siinses kontekstis Shakespeare’i kuri-kuulsat leedit, kes ei suutnud oma veriseid käsi puhtaks pesta riigipöördega tegelevas näidendis “Macbeth”.
Tänu Tallinna Draamateatri külaskäigule oli aga põhjust siinses Eesti Majas kui mitte tegelikult, siis ikkagi metafooriliselt pärjata ettekujutatavat autorit/lavastajat ja elusuuruses näitlejat, nii Andrus Kivirähki kui ka Tõnu Oja.
Mardi Valgemäe
