Mida aeg edasi, seda rohkem on tarvis hakata mõtlema väärtustele, mis ajahambale ilma välise abita vastu ei saa ning vajavad taastamist ja hooldamist. Nõnda on näiteks Eesti filmiajalugu kandva videomaterjaliga, mille säilimiseks on tarvis see kaasajastada ja vastupidavamatele kandjatele sättida. Selles plaanis ongi kohalikus filmimaailmas nii mõndagi toimunud.
“Eriti päevakorda on teema tõusnud seoses 2012. aastal sajandi vanuseks saava Eesti filmiga, mille jaoks 2005. aastal loodi ka eraldi n-ö heatahteliit, mille töökohustused ei piirdu ainult filmide taastamisega, vaid tegevuskavas on ka filmimuuseumi ja -arhiivi täiendamine,” rääkis Eesti Film 100 projektijuht Annika Koppel.
Projekti ülitähtis osa, filmide digiteerimine ehk digitaalne restaureerimine on lisaks viimaste aastate jooksul taastatud kolmele klassikale “Viimne reliikvia”, “Ideaalmaastikud” ja “Hukkunud alpinisti hotell” tegelikult veel suuremas hoos. Kokku on restaureeritud veidi alla kümne mängufilmi ja hetkel on töös näiteks Helle Karise “Nukitsamees”. Samuti on rohkelt tööd tehtud nukufilmidega, mida on hetkeseisuga digiteeritud seitse ning mille hulka kuuluvad näiteks “Peetrikese unenägu” ja “Põhjakonn”.
“Filmidest tasub kindlasti äramärkimist veel näiteks viis digitaalselt korrastatud Lennart Mere dokumentaalfilmi,” tõi Koppel näite.
Filmimaterjali digiteerimine muudab lisaks filmide kvaliteedile paremaks ka nende kättesaadavuse ja lihtsustab tunduvalt info säilitamist, kuna digitaalkandjad võimaldavad rohkem salvestada ja nende säilimine ei nõua liiga spetsiifilisi tingimusi.
Hetkel on väga suures mahus digiteerimine veel siiski keeruline, kuna filmilindi kvaliteet varieerub. Filmide jaoks on eri aegadel kasutatud erinevaid koostismaterjale ja nende standardeid, mistõttu peab digiteerimiseks kasutatav tehnika olema sobiv paljude erinevate filmilintide mahamängimiseks.
Samuti on digiteerimisel kasutatavad vahendid väga kallid ning keerulised, protsess on aeganõudev ning taastatud filmide levitamisega on seotud autoriõiguse küsimused, mille korrektne lahendamine on tihti keerukas.
Kõikide raskuste kiuste peab asjaga siiski tegelema, kuna taastamist ootavad filmilindid pudenevad peagi lihtsalt läbi sõrmede ning ajaloolised linateosed hävivad. Sellega seoses on kindlasti mõtet kõigil, kel mingit sorti filmimaterjali leidub, saata see taastamisele. Samuti on oodatud kõik filmindusega seonduvad mälestused või esemed, et täiendada Eesti Filmiarhiivi ja aidata kaasa filmimuuseumi tegevusele.
Infot antud teemal tasub otsida ka internetileheküljelt www.ef100.ee.
Liina Luhats
