Veneetsia biennaali 54. rahvusvahelise kunstinäituse raames esitatud Eesti ametlik väljapanek – Liina Siib'i multimeedia projekt "A Woman Takes Little Space" – asub Grand Canal'i kaldal asuvas Palazzo Malipiero's. Sealsamas, kus 18. sajandi keskel maailma tuntuim naistevõlur Giacomo Casanova oma “karjääri” alustas… Tänapäeval oma endise hiilguse kaotanud, on Palazzo siiski esinduslik ning ruumikas koht mitmele riigile, kel ametlik paviljon Veneetsia Giardini kvartalis puudub.
Eesti väljapaneku peaorganisaator on Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus Tallinnas Eesti Kultuuriministeeriumi ja Kultuurfondi toetusel. Eesti saatkond Roomas aitas organiseerida.
Siib'i töö valiti välja võitjana 15 projekti hulgast, 7-liikmelise Eesti kunstiteadlastest, kunstnikest ning Kultuuriministeeriumi esindajaist koosneva žürii poolt. Näituse infolehelt loeme, et "kunstniku viimased tööd vaatlevad erinevaid naiselikkuse aspekte, seoses ühiskondliku ruumi ning subjektiivsusega" (??)… 48-aaastane Siib on õppinud graafikat ja fotokunsti Eesti Kunstiakadeemias, end täiendanud välismaal ning rahvusvaheliselt laialdaselt esinenud.
Käesolev näitus koosnes järgnevast: a) fotomontaaž tülpinud nägudega naistest oma tööpingil/laua taga /vabrikus… mis tahes-tahtmata tõi mällu möödunud aastal laialdaselt reklaamitud näituse Kumu kunstimuuseumis Tallinnas "Nõukogude Naine"; b) video 1 – venekeelne intervjuu vene prostituutidega, filmitud vihmase (äratundmatu) Tallinna taustal, teemal "kuidas litsid ise, kliendid jt. hindavad nende kehi", jne….Kõrvaltoas hiiglaslikud blowup´id neist "daamidest", pluss nende voodiraamid koos madratsitega…; c) video 2 – Naised Lasnamäe korterites, köögis, toimetamas – kapi uksi avamas, nõusid pesemas. Need pildid millegipärast vaheldusid omavahel tantsivate Vene naistega talvises looduses…; d) video 3 – Naised "odavaid saiakesi" vorpimas, mis jutu järgi suunatakse "raudteejaama kioskitesse, Lasnamäe ja Pelgulinna kohvikutesse", saate-“muusikana” saiakeste monotoonne üleslugemine – mehhaaniline dead-end tsükkel, raporteeritud "elu tsüklina"…
Kuidas esindab eelkirjeldatu Eestit…? Kas kunstniku "sotsiaalsõnumiga" teema õigustab taolist väljapanekut, mis Eestit piltlikult näitab hullemini kui üht “neljanda” maailma riiki, kuhu keegi ei taha minna? Kuhu jäid haritud, uljad, lihvitud, edukad eesti naised prestiižikal Eesti ametlikul väljapanekul? Sirvides laual külalisraamatut, kordusid need küsimused mitmes keeles… "Milline absurdne väljapanek – kas Eestis teist sorti naisi polegi?", "Ei, see maa küll millegagi ei tõmba!!", "Kui vaimuvaene", "Ei tea, kustkohast need inimesed on küll välja võetud?!" Jne. Aga oli ka paar sissekirjutust a la "vaimustav näitus", "suurepärane väljapanek"… . Kunstnik on paraku, vaatamata ta ettevalmistusele ja praegustele võimalustele, kahe jalaga veel sügavalt nõukogude ajastus kinni – on see inerts, või nostalgia…?
Kahju raisatud võimalusest esitada Eestit kultuurriigina. Välja tulles oli vaid hea meel sellest, et – vastupidi teiste riikide näitustele – figureeris vaid kunstniku nimi, mitte Eesti, palazzo sissekäigu juures. Keegi halastas.
Väljudes külastasime kõrvalasuvat Iraani väljapanekut: efektne mõjuv fotomontaaž tuhandetest Iraani/Iraagi sõja ohvritest – osavalt kokkupandud ja esitatud. Kahes lisaruumis loeti luuletusi ajastu veresaunast. Lihtne ja haarav: see nn. poliitiline statement jättis vaatajaile sügava märgi. See oli üks parimaid meie meelest muidu suures laastus vaimuvaesel biennaalil. Milline õnnestunud esitus, milline osavalt kasutatud võimalus… Eestil on taolist materjali palju – kui vaid keegi oskaks/tahaks seda kasutada sarnasel laial foorumil!
Sirje Okas Ainso