Karlsruhe Badische Staatstheateris esietendus 7. juulil Erkki-Sven Tüüri poliitiline ooper “Wallenberg”, mille tõi lavale noor talendikas saksa lavastaja Tobias Kratzer. Päev enne esietendust, peale peaproovi käis Aino Siebert heliloojaga vestlemas.
Miks ooper just Wallenbergist?
See ei olnud minu idee. Ideega tuli välja John Dew, kes oli tollal Dortmundi teatri peaintendant (1995-2001). Tutvunud minu muusikaga, pakkus ta mulle välja mõned teemad, millest valisin siis välja Wallenbergi. Wallenberg on mingis mõttes ajatu isiksus ja samal ajal andis see mulle võimaluse vaadelda ning võrdsena kaalukausile panna 20. sajandi türanne. Idee teha ooper reaalsetest ajaloolistest isikutest, huvitas mind vägagi. Nimi Wallenberg ei olnud mulle tundmatu, olin temast varemgi juba ühte kui teist lugenud, samuti näinud filmiseriaali.
Õnnelik juhus viis meid kokku Lutz Hübneriga, kes on üks saksa tuntumaid dramaturge. Koostöö temaga oli hea ja väga inspireeriv. Kohtusime Viinis arutamaks lavateose karaktereid. Lõpuks oli mul laual äärmiselt hästi kirjutatud tekst, millele oli tänuväärne kirjutada muusikat.
Miks valis Karlsruhe Badeni riigiteater „Wallenbergi“ oma repertuaari?
Karlsruhe Badisches Staatstheateris vahetus hiljuti juhtkond. Värsked tegijad otsustasid tuua lavale midagi uut ja nii otsustati „Wallenbergi“ kasuks. Lavastus meeldis mulle. Tobias Kratzeri poolt leitud lahendus ooperile on huvitav, see ei ole traditsiooniline ega plakatlik. See on rohkem painajalik ja unenäoline, sürreaalne mõistukõne. Kratzer on Saksamaal tuntud tegija, tema Luzerni teatris lavale toodud “Anna Bolena” sai ajakirja “Opernwelt” palju kiitust.
Kas “Wallenbergi” muusika on orkestrile tehniliselt raske mängida ja lauljatele keeruline laulda?
“Wallenbergi” muusika on muidugi kohati raske laulda, solistide vokaalsed võimed pannakse proovile; ka täpsete intonatsioonide tabamine pidevalt ümbervärvuva orkestrikõla saatel ei ole lihtne.
Kust Te võtate oma teoste jaoks inspiratsiooni?
Ütleme nii, et inspiratsiooni pakub elu ise kogu oma rikkuses; helilooja sisemine vaimne ruum kandub paratamatult üle tema loodud muusikasse. Loetud raamat, nähtud film, linnadžungli või hoopis puutumatu looduse tekitatud energeetilised vibratsioonid ja nii edasi võivad kõik olla inspiratsiooniallikateks.
Ooperimajad mängivad tänaseni peamiselt vana klassikat. Milline on kaasaegse muusika roll tänapäeval?
Eks see oleneb alati muusikast. Paljud modernsed lood leiavad ettekande peamiselt avangardse muusika festivalidel. Minul on olnud rohkem see õnn, et mu teosed kõlavad väga heade orkestrite hooajakontsertidel. Seega pole minul isiklikult põhjust nurisemiseks. Uue ja ehk isegi võõra kõlamaailma süvenemine nõuab publikult tavalisest kuulamisharjumisest väljatulekut. Alguses võib see olla võõras, kuid kaasa tulles saavad nad sütitust ja rikastavaid kogemusi.
Kas kaasaegset muusikat esitatakse, oleneb palju orkestrite kunstilistest juhtidest ja nende orientatsioonist, samuti isiklikust soovist avardada maailma ja käia uut teed. Näiteks mängivad Berliini filharmoonikud palju rohkem uusi teoseid kui nende juurde tuli Sir Simon Rattle. Samuti omal ajal Los Angeleses tuli kaasaegne muusika programmi tunduvalt suuremates kogustes peale seda, kui orkester hakkas töötama Esa-Pekka Saloneniga. Samuti võtab Paavo Järvi repertuaari palju kaasaegseid heliteoseid. Tema juhatusel kannab näiteks The Hilliard Ensemble ja Deutsche Kammerphilharmonie Bremen ette minu teose „Questions…” tuntud Bonni Beethoveni festivalil 30. septembril.
Kuidas mõjutas Teid „Wallenbergi“ muusika kirjutamisel see, et olete ise kasvanud üles totalitaarses režiimis?
Minu arvates olid Stalin ja Hitler võrdsed kurjategijad. Olles sündinud Nõukogude Eestis, tean, mida totalitaarne süsteem tähendab. KGB on jälitanud ka mind. Noore inimesena ei olnud minul võimalik reisida välismaale saamaks uusi kogemusi. Isegi mitte oma õe juurde, kes oli 1976 läinud Soome. Esimest korda sain piiri taha 1988. aastal Gorbatšovi perestroika ajal. Kui tegutsesin omal ajal Eesti populaarsemas rokkansamblis In Spe, siis sain kogu aeg tunda punase saapatalla survet: kavad tuli kinnitada, osad tekstid keelustati jne. Kui näiteks saime kutse teha turnee Soome ja Rootsi, siis naersid Nõukogude funktsionärid meid välja. Oma kiusajatele olen aga andestanud. Saan ju aru, et nendes oludes polnudki neil võimalik teisiti käituda.
Ise pole ma olnud tänu oma usklikele vanematele isegi mitte algastme kommunist, täheke, pioneer või kommunistlik noor. See oli perekonnatraditsioonide tõttu igati välistatud. Minu isa pidas nõukogude süsteemi kuratlikuks riigikorralduseks. Ja õpetajad olid Hiiumaal mõistlikud, nad ei pressinud peale nagu näiteks mõnes Tallinna koolis. Ka hiljem, kui minult nõuti kommnooreks astumist, siis vastasin, et ma pole selleks “ideeliselt veel küps”.
Tänaseni on ideoloogiline survestamine mulle vastik, sest see on läbinisti loomuvastane. Seega oli minule Wallenbergi teema kindlasti loomupäraselt oluline. Olen igasuguse vägivalla ja inimestega manipuleerimise vastu. Ooper on hoiatav, kahjuks ei soovi inimkond ajaloost õppida, uusi stalineid ja hitlereid hoopis teistes kostüümides ootab oma tähetunde maailma eri paigus…Teose esiettekande järel, muide, käisin jutlemas ka Wallenbergi õe Nina Lagergreniga, kes rääkis mulle, kuidas Rootsi peale sõda ei teinud mingeid tõsiseid pingutusi Wallenbergi saatuse uurimiseks. Kõik perekonna ettevõtmised Raouli saatuse uurimiseks jooksid vette. Traagiline on, et Wallenberg päästis inimesi, kuid teda ennast polnud võimalik päästa.
