Tallinnast saab Euroopa kultuuripealinn aastal 2011 (lähem info leheküljel http://www.tallinn2011.ee). Ent Eesti on juba niigi ühele julgele kultuurinautlejale peaaegu et paradiis – eriti kui osata eesti keelt. Nii Tallinnas, Tartus kui Viljandis on pidevalt valida terve hulga teatrietenduste vahel, leidub huvitavaid kontserte, maailmatasemel nüüdismuusikat, ooperit. Aktuaalne on nii klassika (näiteks esietendus hiljuti Estonias Mozarti Cosi fan tutte, inglasest Walter Sutcliffe’i käe all) kui ka täiesti värsked suunad, näiteks Märt-Matis Lille pigem teatri poole kalduv kammerooper “Indiate uurimine” ja Mari Vihmandi kaasaegne ooper “Armastuse valem” (mõlemaid esitati äsja toimunud iga-aastase populaarse nüüdismuusikafestivali NYYD raames).
Ka teatrimaastik on Eestis põnev ja mitmekesine. On nii eksperimentaalset ja raskesti tabatavat suurt kunsti kui ka tapvalt naljakat meelelahutust. Hea näide eestlaste eksperimentaalsest vaimust oli näiteks Ugala lavastus, Rootsi näitekirjaniku Lotta Lotass’i “Kaotajad” Viljandis – see leidis aset vanas unustatud lennukitehases, täielikult lagunenud kütmata hoones – etendusesaali jõudmiseks pidi läbima hirmuäratava, lagunenud pimeda tehaselabürindi. Ning et inimesi külmetamast hoida, olid saali toolidele laotatud pleedid ja paksud talvevammused – ning aknaid hoiti muidugi rahulikult pärani lahti. See kõik oli päris räpane, isegi liiga räpane, aga kunst selle võrra suurem – etendus oli juba ammu ette välja müüdud (üldiselt on eestlased tõesti usinad kultuurinautijad, eriti sageli on välja müüdud just teatrietendused – uutele lavastustele tasub piletid ikka varakult ära osta).
Hoopis teistlaadne paik teatrikunsti nautimiseks on Eesti Draamateater Tallinnas. Käisin vaatamas Andrus Kivirähu uusimat, selle aasta märtsis esilinastunud näidendit “Vombat”. Kivirähk tabab oma eestiliku huumorisoonega otse naelapea pihta, ent minu arvates pole ta siiski lihtsalt nalja peal väljas – tema teostes kumab läbi ka väga tõepärane sissevaade eestlase natuuri ja hingeellu. Nii palju õnnestunud, elutruusid tegelaskujusid kui näidendis „Vombat“, pole teatris ammu näinud – alates peategelase Elmo koomilistest õllesõpradest kuni algaja talumehe ja uhke jahiharrastajast naabrimehe Rullinguni. Üks ülimalt huvitav värske uudis Kivirähult on ka äsja, oktoobris välja tulnud muinas-Eesti lauamäng “Mees, kes teadis ussisõnu”. Ehkki tohutult kirikuvaenulik, on see ometi tapvalt naljakas – võidelda tuleb seal põhiliselt ristisõdijate ja munkadega (näiteks ise-loomustab üht vaenlast kiri: Paks Munk, rasva voolab nagu vaiku). Lauamänguna on küll äärmiselt vaimukas ja mis peaasi – 100 % eestiliku kiiksuga.
Tegelikult tuleb Eestis arvestada ka mingil imelikult moel üsna kõrgele tõusnud hindadega – näiteks hiljuti Rock Cafe’s (vanas tselluloositehases Tartu maanteel, mis nüüd kannab nimetust Zelluloos) mänginud Soome akordionivirtuoosi Kimmo Pohjoneni kontserdi pilet maksis tervelt 400 krooni (erinevalt näiteks New Yorgist pole aga Eestisse levinud mingid drink minimum-nõuded – arvatavasti pole eestlastele kunagi joomist ette kirjutada vaja). Ja suur saal oli rahvast täis. Eestlastel paistab kultuuri jaoks raha jätkuvat. Tulles just New Yorgist, paneb imestama ka see, et restoranid ja kohvikud on rahvast päris täis – ma küll ei näe siin mingit kriisi. Erandiks on ehk kinnisvara – mõne Tallinna vanalinna korteri saab kätte isegi pooleteist miljoniga.
Eesti kultuurielu on igatahes põnev – kui Eestile midagi ette heita, siis ehk kliimat ja mossis nägusid, ent muidu paistab inimeste vaim olevat täitsa erk.
Ines Kuusik
