Mõni aeg tagasi tuli Linnateatris lavale Jean-Luc Lagarce’i kaheksakümne teisel aastal loodud lavateos „Ainult maailmalõpp’“. Kohalikul laval kannab lugu nime „Üsna maailma lõpus“ ning lavastuslike nüansside eest kandis hoolt Uku Uusberg.
Tekst on originaalselt üsna valulik ning toob esile pigem negatiivseid kujutluspilte. Taotluslikult pateetiline ja psühholoogiliselt laastavana mõjuv lugu pole siiski pelgalt nutulaul, vaid varjab endast tervet emotsioonide karusselli, millelt maha astudes ei tunne teatrikülastaja mitte iiveldust vaid vabastavat kurbust.
Selle eest, et lugu psühholoogiliselt üsna karmi jälje jätab, kannavad eriti edukalt hoolt Priit Võigemast, kes mängib ravimatut haigust põdevat 30-nendates kirjanikku, kes veel enne viimset elupäeva ammu unustatud peret vaatama läheb ning Indrek Ojari, kes kehastab tema kapseldunud venda. Meeste konflikti peale ongi üles ehitatud kogu lavastuse häiriv pool, mis üllatavalt seab tahaplaanile tapva haiguse liini. Suurte pettumuste ja alla surutud egode võitlus tuleb hästi välja mitmes napis dialoogis ja paljudes pikkades monoloogides. Väga palju aga jääb siiski vaataja enda mõelda. Kui mõnda etendust saaks ehk nautida kontenplatsiooni meetodit kasutades, siis kõnealusele tükile pole mõtet selle plaaniga minna.
Lisaks eelmainitud näitlejatele tuleb kindlasti rääkida ka Anu Lambi kehastatud malbe kuid tuntavalt sisulise ema rollist ning Külli Teetamme ja Sandra Üksküla Uusbergi mängitud naistest, kes meeleheitlikult püüavad täita enda osa idees prekonnast, mis väljaspool konteksti võib-olla ei olekski nii rõhutatult konfliktne.
Lavastusel tegi kunstnikutööd Iir Hermeliin ning teksti tõlkis Anu Lamp.
Liina Luhats
