Alexander Theroux
“Estonia – A Ramble Through the Periphery”
Fantagraphics Books, Seattle, WA, 2011; 351 lk.
(saadaval Amazon.com kaudu)
Mu ees on nägusalt kujundatud raamat, millel pealkiri “Estonia”. Alapealkiri, “A Ramble Through the Periphery” – “Ekslemine läbi (Euroopa?) ääremaa” paneb veidi mõtlema, kuid vaatame sellest esialgu üle. Teose autor, Alexander Theroux (sünd. 1939), on ameerika kirjanik, luuletaja ja esseeist. Andmeid tema kohta saab internetist (vt. Wikipedia). Theroux on avaldanud rea kirjandusteoseid, kuid “Estonia” on ta esimene reisikirjeldus. Selle koostamises on teda aidanud eestlane T. Peter Park, keda tänuga esilehel mainitakse. Eestisse tuleku põhjuseks oli Fulbright’i stipendium, mida maalikunstnikust abikaasa Sarah sai aastaks 2008. Nii veetis abielupaar Eestis (vist) üheksa kuud, elades aga üsna boheemlikult, sest sedalaadi stipendiumist jätkub ju vaevu ühele inimesele.
Siiski käidi läbi suur osa Eestist, uuriti-nauditi linnu, väikeasulaid ja loodust. Kus midagi huvitavat leiti, seal jäädvustas Sarah seda lõuendile. Raamat sisaldab 18 fotot – kaunid vaated Tallinnast, Tartust, Hiiumaalt, Peipsi äärest jm. Nende hulgas on reproduktsioonid Sarah maalidest, kaasa arvatud kaanepilt.
Reis Eestisse oli Theroux’le esmakordne. Reis võeti ette veidi puuduliku ettevalmistusega, sest autor jälgib Eestit ja eestlasi üsna uudistades, pealegi väga isiklikust vaatevinklist. Raamat pole seetõttu tavaline reisikirjeldus nagu sellega ollakse harjunud. Teost on raske klassifitseerida, sest jutt lendab sageli laiades piirides (sellest see “Ramble”!). Vahel mõni tühine tähelepanek päästab valla pika kultuurfilosoofilise mõttelennu, mille toetuseks on ära toodud tsitaate isegi eri ajastute ja maade literatuurist! Neid on huvitav lugeda ja ma võtan autori ees mütsi maha, et ta maailma-kirjandust niisuguse põhjalikkusega tunneb. Kui kohane on selline tour de force käesolevas reisikirjelduses, on iseküsimus.
Vaatleme nüüd raamatut lähemalt. Üllatavalt hästi tunneb autor Eesti ajalugu aastast 8500 BC kuni kaasajani välja. Ta kirjeldab nõukogude terrorit ja Eesti traagikat Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise vahetuskaubana. Sama peab ütlema eesti kirjanduse, eesti etnoloogia ja eesti keele tundmise kohta. Theroux on näiteks teadlik Johannes Aaviku teenetest eesti keele moderniseerimise alal. Ta kurdab aga, et eesti keel on sedavõrd keeruline ja raske õppida, et suurest püüdlusest hoolimata ta kaugele ei jõudnud. Pikad liitsõnad ja nende hääldamine olid eriline pähkel. Ometi on tekst pipardatud suure hulga eesti sõnade ja lausetega, milles harva leidub vigu. Isegi õ-d, ä-d, ö-d ja ü-d on omal kohal. Autor rõhutab eestlaste lau-luarmastust, kuid ei maini laulupidude osatähtsust. Ka ajaloo alal on augud. Näiteks ei nimetata 1941 ja 1949 suurküüditamisi ja imestatakse, miks eestlased ei tõstnud 1950. aastal (!) venelaste vastu mässu. Theroux’le on ka uudiseks, et Marshall’i plaani ja Trumani doktriini ei rakendatud pea-lesõjaaegses Eestis! Siin on midagi viltu.
Eesti kohta on autoril palju öelda. Ta kiidab Eesti kõrget sidetehnika taset, mainib eestlaste leiutatud Skype tehnoloogiat ja leiab, et Eesti on täielikult “Internet-literate” (lk. 18). Eesti leib on parim maailmas (lk 23) ja eesti keelel on kaunis ja puhas kõla (lk. 20 ja 114). Kui ilus on Tallinna vanalinn, kui võrratu Rõuge “tuhande ööbiku” org (lk. 278, 282)! Korruptsiooni poolest on Eesti 16. kohal – kaugel ees paljudest maadest. Õigusega leiab autor, et eestlased on kinnised ja sageli külmad. Ometi seesmiselt võivad nad olla väga soojad ja kenad inimesed (lk. 45, 132). Eestlastel on suur anne kunsti ja muusika alal. Theroux arvates on eesti helilooja Arvo Pärt tõeline geenius; sügavalt mõjutas autorit ka Rudolf Tobiase muusika. Aupaklikult seisis Theroux Tartu Toomemäel Kristjan Jaak Petersoni monumendi ees. On ära toodud ingliskeelne tõlge Petersoni kuulsast luuletusest:
“Cannot the tongue of this land
In the wind of incantation
Rising up to the heavens
Seek for eternity?”
Theroux ütleb aga välja seda, mida ta mõtleb, ükskõik kus, kes või mis. Näiteks lk. 200-2, leidub ülisarkastiline iseloomustus teiste ameeriklastest Fulbright’i stipendiaatide kohta Eestis. Pole ime, et ka eestlased (ja teised rahvad!) saavad sellistes tiraadides oma osa.
Vaatleme nüüd raamatu teist palet. Ühte aspekti ma juba mainisin: liigne laialivalgumine. Pealkiri on küll “Estonia”, kuid jutulõng viib vahel iidamast aadamani. Väga masendavalt mõjus autorile Eesti pime ja külm talv (nad saabusid veebruaris). Loomulikult võib talve probleemi mainida, kuid Theroux räägib sellest pidevalt! Kordagi aga ei mainita Eesti aastaaegade teist külge – suviseid valgeid öid. Karmi talve (ja vahest ka karmi ajalugu) peab autor Eesti ja ta rahva mitme negatiivse omaduse ja ilme põhjuseks (lk. 165). Samal ajal seisab lk. 293: “Ma kunagi ei näinud ühtegi eestlast külmetavana ega külma üle kurtmas.” Nii et…
Omaette peatükk on “What Did I Hate About Estonia” (lk. 319). Mida siis autor vihkab? Üsna palju asju. Allpool ainult mõned näited.
a. Eesti talv
b. Murdarvudes on punkti asemel koma – näiteks 5,2 mitte 5.2
c. Eesuksed avanevad väljaspoole.
d. Seepide kuju.
e. Maal pole raamatukauplusi.
f. “Tobedad” eesti eesnimed, nagu Ants, Henno, Mall jt.
Lõpuks mõned faktilised vead:
• Tartus puuduvat raudteejaam (!) ja ühendust Tartuga peab ainult “hüplev buss”.
• Tartust ei saavat kuhugi lennata.
• Eesti lennuliinil “Estonian Airways” olevat ainult vanad vene lennukid.
• Tallinna laiuskraad olevat +48ºN (lk. 279). Õige arv on +59º N.
• Kesksügisel tõusvat Tallinnas päike alles kell 9 (lk. 48). Oh ei! 1. oktoobril tõuseb ta 6:26. Alles 6. detsembril jõuame 9 juurde.
Kokkuvõttes on tegemist üsna omapärase, kuigi huvitava raamatuga, sest Theroux pole tavaline kirjanik. Raamatut on mõtet lugeda kahel põhjusel:
1. Tänu autori teravale intellektile saate hulga informatsiooni terve maailma elu ja olu kohta. Kommentaarid on väga avameelsed.
2. Eestlastele on teos heaks peegliks, mis näitab milline on kriitiliste võõraste esimene mulje meist. Jah, peegel on vahel kõver ja tähelepanekud pole alati õiged. Kui võimalik, siis vaadake sellest üle, sest Theroux stiili arvestades oleks ta sulg sama terav ka teiste riikide pihta, s.t. raamat pole kitsapiiriline antipaatia Eesti vastu. Raamatus on Eesti kohta mõndagi, mida on mõtet respekteerida ja mille üle järele mõelda.
Raul Pettai
