Intervjuu Tallinna Linnateatri peanäitejuhi Elmo Nüganen’iga
Tänavuste New Yorgi Eesti Kultuuripäevade raames andis Tallinna Linnateater Manhattanil New Yorgis 2 edukat etendust, mängides A. H. Tammsaare /E. Nüganeni “Ma armastasin sakslast”. Tammsaare 1935. aastal kirjutatud romaani tekst ja sõnum on üllatavalt kaasaegsed, tuues lavastaja Elmo Nüganeni käsitluses meieni eestlaseks olemise hirmud ja vaevad. Ja armastuse – mis jääb alati samaks.
Elmo Nüganen oli ka ise New Yorgis kohal, lühike intervjuu temaga leidis aset paar tundi enne teatritrupi tagasilendu Eestisse.
Intervjuu alguses avaldas lavastaja Nüganen kahetsust, et New Yorgis tuli teha teatud järelandmisi ruumi ja valgustuse osas, kuid kinnitas, et olemasolevates tingimustes andis trupp endast parima. Olles mõlemad etendused New Yorgis ära vaadanud, võin kinnitada, et nii see tõepoolest ka oli.
Huvitav on, kuidas muutub lavastuse kontekst, kui eestluse olemusest rääkivat tükki mängitakse kaugel võõra rahva seas, kus eestlaseks jäämine eeldab juba iseenesest pingutust.
Saalist etendusi jälginud Elmo Nüganen arvas selle peale, et mitmed momendid mõjusid New Yorgis palju teravamalt kui kodulaval. Ka oli ta eeldanud, et etendusele tulevad valdavalt vanema põlvkonna esindajad, nii suure hulga noore publiku olemasolust oli lavastaja meeldivalt ülatunud.
EN: “Ma ei oskagi öelda, kas need momendid mõjusid vanemale või nooremale publikuosale. Võibolla sõltub see sellest, kes kui palju on Eestist ära olnud. Ja kes kui palju on selle peale mõelnud, mis üldse on eestlaseks olemine; mis on meie igihädad või kompleksid selle suure maailma ees – kas neid on ja kas neid peabki olema, jne. Sellest inimlikust kogemusest sõltub, kuidas üks või teine asi paistab. Panin tähele, et ko-hati võis vaatajal jääda täies-ti risti vastupidine mulje, mis on meil Eestis, et nii öelda see “oma”, kellega vaataja võib samastuda, on hoopis sakslanna Erika, sest temalt on ka kõik ära võetud nagu kunagi paljudelt eestlastelt, kes siin kaugel elavad. Mõnes kohas võis olla, et asi pöördus täpselt vastupidiseks ja muutis inimeste vaatepunkti, aga probleemi olemust see ei muuda. Olenemata kumma poolega ennast samastada, näidend paneb meid ikka mõtlema eestluse olemuse üle”.
KU: Oled Tammsaaret nii põhjalikult lavastanud, miks nii?
EN: “See on kuidagi nii juhtunud. Kui ma oma lavastajateed alustasin, tegin kõikvõimalikke muid autoreid ja vahepeal nimetati mind isegi vene autorite tegijaks. Tegin igasuguseid prantslasi ja inglasi ja muid ja eesti autoreid ei teinud. Ja ühel hetkel hakkas see painama, et eesti lavastajal pole ühtki eesti autorit. Siis hakkasin märkama, et suviti puhkuse ajal maal olles läheb käsi raamaturiiulil Tammsaare “Tõe ja õiguse” kallale. Lugesin esimese osa läbi ja siis teise ja märkasin oma suureks üllatuseks, et ma ei ole ammu nii palju naernud ja nii palju nutnud. Tuli järgmine suvi ja täpselt sama lugu – ja kolmas suvi sinna otsa! Siis sain aru, et siin on midagi peidus…
Ma ei võtnud Tammsaaret ette esimesest osast, sest seda on teatrisaalis kõige raskem teha, võtsin teisest osast, Mauruse koolist. Ka näitlejate koosseis oli sobiv, teatris oli palju mehi ja kõik olid selles eas, et üks põlvkond võiks olla õpilased ja teine põlvkond võiks olla õpetajad. Ja siis saigi hooga see teine osa ära tehtud ja siis ta niimoodi riburadapidi läks, et võiks ju teha ka neljanda osa ja siis kolmanda ja siis tuli “Ma armastasin sakslast”.
Aga ma arvan, et nüüd tuleb Tammsaarega väike paus”.
KU: Tallinna Linnateater on eesti teatrimaastikul teatud elitaarses seisundis: ajal, kui teatritel on raskusi saalide täitmisega, on Linnateatrisse endiselt võimatu pileteid saada.
EN: “Ütleme nii, et Linnateatri tase ja teemad on teada. Inimesed tunnevad end meie teatris inimväärselt ja turvaliselt, me ei ehmata ega shokeeri, vaid olles näoga inimese suunas, räägime publikuga samalt tasandilt. Me ei pea end vaatajast kõrgemaks ega targemaks, vaid väärtustame inimeseks olemist.
Praktilise poole pealt – kuigi meil on mitu mängukohta, on need väikesed, 80-220 kohta. See tähendab, et me ei pea täitma igal õhtul 600-kohalist saali.
Samas, kuigi eesti publik on nö teatrite vahel ära jaotunud, on iga hea etendus mujal teatris ka meile konkurent”.
Linnateater on ka juba aastaid pakkunud suvelavastusi, vast on VES lugejategi hulgas inimesi, kes näiteks 22 tundi järjest kestnud mammutlavastust “Wargamäe Wabariik” vaatamas käisid.
Sel suvel mängitakse suvelavastust üle mitme aasta taas Linnateatri Lavaaugus – ehk siis seal, kuhu Tallinna linn aastaid lubas Linnateatrile uue maja ehitada, kuid siis petturlikult plaanist loobus. Elmo Nüganen on pettumuskibedusest üle saanud ning ütleb, tema enam seda maja asja ajama ei hakka. Kuigi – ja siin löövad ta silmad särama – on tal idee, millised võiksid olla teatrimaja uue projekti tingimused: nimelt tuleks uus teater ehitada hoopis maa alla! Nii säiliks mängupaigana Lavaauk ja tänapäeva ehitusvõimaluste juures on selline idee täiesti teostatav.
Niisiis 18. juunil esietendub Lavaaugus Eesti-Läti-Leedu lavastusmeeskonna ehk Elmo Nüganeni (lavastaja), Ivars Noviks’i (kunstnik) ja Rosita Raud’i (kostüümikunstnik) teostusel Molière'i klassikaline komöödia "Scapini kelmused", kus kaasa teevad Nüganeni juhendatava EMTA Lavakunstikooli 25. lennu tudengid.
Suvel saab vaadata ka Tammsaaret – alates 17. augustist mängitakse Põrgulaval uuenenud koosseisuga taas Nüganeni instseneeringut A. H. Tammsaare romaani "Tõde ja õigus" neljandast osast – "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." Peaosades Hele Kõrve ning Indrek Sammul (külalisena Viljandi Ugalast).
Elmo Nüganen palub intervjuu lõpetuseks tänada kõik kultuuripäevade toimumisele kaas aidanud inimesi ning paneb südamele, et kui Linnateatri kodulehel on etenduse kohta kirjutatud “välja müüdud” ei maksa lootust kaotada ning tasub ikka helistada teatrisse, sest 1-2 kohta – eriti kaugelt tulnud külalistele – ikka leitakse.
Kärt Ulman
ELMO NÜGANEN on eesti näitleja, teatri- ja filmilavastaja, aastast 1992 Tallinna Linnateatri peanäitejuht.
EMA Kõrgema Lavakunstikooli professor, XX lennu (1998–2002) ja XXV lennu (2008-2012) kursuse juhendaja.
Mängufilmide "Nimed marmortahvlil" (Taska Film 2002) ja "Meeletu" (ETV ja Taska Film 2006) režissöör ja autor.
