Tagasivaates on siinkirjutajal väike juubel. Olen paarkümmend aastat püüdnud selgitada ja analüüsida Eesti ajalugu ja arengut. 1989. aastal avanes mul Taani ajalehtedes parem võimalus saada sõna Eesti ajaloo valgustamiseks. Pärast aastakümneid kestnud vaikust tekkis selle vastu elav huvi. Kaasa aitasid üritused nagu „laulev revolutsioon“ ja Balti kett.Tuli võidelda taanlaste skeptitsismiga, kes pidasid Eesti vabanemist küll soovitavaks, aga samal ajal soovunelmaks. 1991. aastal võimaldas pensionile siirdumine rohkem vaba aega, mida kasutasin taanikeelse Eesti ajaloo kirjutamiseks. Ilmus trükis 1993. aastal (kordustrükk 1994), leidis positiivset vastukaja ja on Taanis põhiteoseks. Kirjeldan 1944. aasta sündmusi sel kombel, mida Eesti poliitikute väitel ei saavat Läänes kasutada. Nad ise pole seni julgenud võtta kindlat seisukohta.
Pärast Eesti taasiseseisvumist kandus Taani meedia peahuvi aeg-ajalt mujale. Jätkasin Eesti olukorra arengu analüüsi Rootsis, esiteks Eesti Päevalehes, 1996. aastast järjekindlalt neli korda aastas ilmuvas ajakirjas Rahvuslik Kontakt. Artikleid pandi tähele ka USAs. VES avaldas üksikuid artikleid 1997. ja 1999. aastal, 2000. aastast sihikindlamalt, kuni 2005. aastani 22-38 artiklit aastas. 2006. aastast alates olen peale ühe erandi kommenteerinud iga nädal – on ilmunud üle 300 artikli. Mõned neist on ilmunud ka teistes eestlaste häälekandjates välismaal, viimasel ajal eriti Kanada Eesti Elus. Eestis sain sõna taasvabanemise kulgedes ja mõned aastad pärast seda. Viimasel aastakümnel ainult erandlikult, üha enam on avanenud minu jaoks sõnavabaduse paberikorvid.
See harmoneerub minu tähelepanekutega. Katsun vaadata kõike laiema mätta otsast, mitte eriti Eesti-keskselt. Samas on minu taustaks endine Eesti Vabariik, mille haridustase kindlustas Läänes pääsu kõrghariduse juurde. Olen Teise maailmasõja produkt, kellel on olnud tohutult õnne, aga kes ei suuda unustada neid, kellel seda polnud. Kõige selle meenutamine paistab olevat ebameeldiv. On palju neid, kes on vahepeal õppinud ka oma vanemate hälli sülitama. Paljud on kahjuks mõjutatud nõukogude aja ajupesust koos selle harjumustega.
Kuigi ajaloo ja isiklike kogemuste taustal oleks põhjust negatiivseks hoiakuks, püüan siiski leida positiivseid aspekte, millest tähtsam on Eesti taasvabanemine. Jälgin Eesti arengut mitte ainult ajakirjanduse ja võrgukommentaaride kaudu. On Eestis häid kontakte, kes on säilitanud korraliku analüüsivõime. Saadan vahel kommentaare enne avaldamist neile tutvumiseks, mis aitab vältida eksimusi. Nende endi kommentaarid on tihti mulle inspiratsiooniks. Võlgnen tänu abi eest ja edastan siin kaks ilmekat arvamust praeguse olukorra kohta. Esimene kirjutab:
„Minu arvates oli nõukogude okupatsioon Eestis justkui vähkkasvaja. Kommunistid on selle kasvaja siirded. Küsimus on, kas ja kui kaugele on need siirded ulatunud praeguses Eestis. Ja kõige olulisem küsimus, kas on tegemist healoomulise kasvajaga, millest on võimalik aja jooksul tervena välja tulla või paha loomulise vähkkasvajaga, mis lõpeb traagiliselt. Tuleb tunnistada, et neid siirdeid üritati 1990-ndail kõrvaldada, ent vähkkasvajale on omane mingi aja pärast taas vohama hakata, eriti teeb ta seda, kui lihtsalt ebajärjekindlalt torkida. Tundub nii, et meil on siiski tegu healoomulise variandiga, sest siiretele ehk kommunistidele lisa ei tohiks tulla. Aeg teeb oma töö“.
Teine arvab: „Taastatud Eesti Vabariigis pole enam punavoore, agitbrigaade ega ajalehtede ettelugemist, kuid jätkuvad ”kultuurmassilise” töö vormid mõttetalgute, laululahingute ja ajurünnakutega palgaliste ”kultuurtöötajate” juhtimisel kultuuriministeeriumi noorem-, vanem, pea- ja ülemspetsialisti kontrolli all. Endiselt avaldatakse tunnustust töö- ja taidluskollektiividele. Kõige põhjuseks on tõik, et pika ja laastava Nõukogude ikke elas üle ainsa organisatsioonina kompartei, olles küll korduvalt puhastatud ja igasuguste ülejooksikutega täiendatud. Tal on kogemusi juhtida ”parteituid kommuniste” ja teisi nõukogude inimesi ning tasalülitada ka teisitimõtlejaid. Pole juhus, et Herman Simm pandi riigisaladuste ülemvalvuriks ja ka Kapol polnud põhjust teda umbusaldada. Ei jõudnud ju Rüütel ja Savisaar kogu vastutust Moskva ees endale võtta, kogu aparaat tuli uuesti tööle panna! Meie ajakirjanikud aga murravad pead, et ”miks ja millal sai Simmist reetur?” Taipamata või julgemata välja öelda lihtsat tõde: sai siis, kui astus Nõukogude miilitsasse. Selle väljaütlemine kahjustaks kogu süsteemi, hävitaks legendi ”veretust revolutsioonist” ja 1940. aastal hävitatud Eesti Vabariigi taastamisest. Võib-olla kunagi arutavad ajaloolased probleemi, et kas polnud tõesti mingit alternatiivi ENSV nomenkla-tuurile taasiseseisvumisel? Või pannakse kõik ühte patta ”demokraatia kasvuraskustega”? Seni on näha küll ainult igalpool raskusi, mitte kuskil kasvu! Ja kust neid lootagi, kui selleks pinda ei harita. Harimata mullast kerkib vaid ohakaid.“
Vello Helk
