Eesti pealinnas on praegu veel rahva päralt kaks kultuurinähtust, kuid nad ei jää kestma külmadeni. Need on suvised nähtused nagu fatamorgaanad, mida mu kadunud Memm mulle tutvustas teel Kotkajärvele. Päikesepaistelisel päeval metsa sõites paistis taamal maantee asfaldil olevat sillerdav vesi. Lähemale jõudes see haihtus; oli vaid silmapete. Viirastuslikes nähtustes nagu Katusekino ja Põhuteater võikski mängida eksootilise nimega naisnäitleja Fata Morgana.
Katusekino tegutseb juba teist suve. See on vabaõhu välikino, mis asub katuseterassil Viru keskuse parki-mismaja ülemisel, katusekorrusel. Filme näidatakse hiigelekraanil, mida igal õhtul täis puhutakse. Vali oma koht 400st rannatoolist, pane kõrvaklapid pähe ja võta vajadusel pleed (soe suurrätt või reisivaip) põlvedele. Kinosõbrad on nautinud nõnda väärtfilme alates 15. maist. Paari sammu kaugusel asub mõistagi ka katusekohvik. Tänavu lisati katusele vihmakindlad varjualused, mille alla mahub ca 150 inimest. Ülejäänutele jagatakse kerge vihma puhul vihmakeebid. Tavapilet seansile maksab 5 € ($7.20 USD) ja istekoht soojendusega vihmakindlal terrassil 7 €. (Seal on pehme mööbel, lauas söömise-joomise võimalus filmivaatamisel ja laua teenindus kogu seansi ajal).
Katusekino selle hooaja lõpuseanss on 18. septembril. Vaadata sai nii Eesti kui rahvusvahelist filmiklassikat aga ka uusi töid, nt Balti Filmi ja Meediakooli tudengite linateoseid. (Kodulehekülg internetiavarustes on www.katusekino.ee).
Põhuteatri paigast: Skoone bastioni ehk Rannamäge piiravad Soo tänav, Põhja puiestee, (siit ümber käib kaarega Kopli tramm), Suurtüki tänav, Rannamäe tee ja Suur Rannavärav. Põhuteatrit ümbritseva avaliku ruumi väravas võib lugeda: "Skoone bastion valmis 17. sajandil ning oli osa suurest Tallinna kaitseplaanist, millest teostati lõpuks vaid kolm bastionit: Skoone, Ingeri (Harjumägi) ja Rootsi bastion (Lindamägi). Skoone bastion sai nime Skåne maakonna järgi Rootsis.
Aja jooksul kaotas Skoone bastion oma sõjalise tähenduse ning 19. saj. keskel rajati siia park, kus töötas ka restoran. Pärast Teist maailmasõda avati siin Madruste klubi lõbustuspark ja Suveteatri hoone, mille sees oli ka kino. Varjendites asus tsiviilkaitse juhtimiskeskus. 1970ndatel avati lauluväljakul suurem lõbustuspark ning Skoone hakkas tühjaks jääma.
Pärast taasiseseisvumist vahetas bastion omanikke, siin asunud hooneid ja varjendeid rüüstati ning inimesi sattus siia üha harvem. Süütamise tõttu põles maha Suveteater. Tehti küll suuri plaane: Skoonele on planeeritud aegade jooksul kohvikuid, galeriisid, hotelli, konverentsikeskust, vee- ja vabaajakeskust, ridaelamuid (!), kahurikujulist mitmekorruselist tornkohvikut, kuid bastion ise kasvas samal ajal rohtu ning tasapisi vajus see kant unustuse hõlma. Mõni suurem torm murdis puid ja treppidelt kukkusid kivid.
Hiljuti kuulutati Skoone bastioni ümberehitamiseks välja kavandikonkurss, mille võitis arhitektuuribüroo Salto. Nende kava kohaselt rajatakse siia park, bastioni ümber spordiväljakud, kunagises püssirohulaos võiks anda aga teatrietendusi. Nii see võikski tõepoolest olla. Selle aasta 30. aprillist avas Teater NO99 seal Põhuteatri.
Uus ja innovatiivne Teater NO99 alustas tegevust 2005. a. aadressil Sakala 3. Number 99 tähistab lavastuste arvu, mida on kavas publiku ette tuua; iga teatritükiga kahaneb number. Näiteks 17. septembril esietendunud Simon Stephensi "Three Kingdoms" kannab numbrit NO69. Teatri direktor ja kunstiline juht on Tiit Ojasoo ja peakunstnik Ene-Liis Semper, kes on päriseluski tandem. "Teater keskendub eelkõige draamalavastustele, sooviga välja tuua nii Eesti kui välismaist vanemat ja uuemat dramaturgiat. Hooajas tuuakse välja kuusseitse uuslavastust nii Eesti kui välisriikide lavastajatelt."
Soliidne must põhk
Black-box teater ehk eksperimentaal teater on suhteliselt uus nähtus. See koosneb lihtsast, ilustamata esinemisruumist, tavaliselt on see suur neljakandiline ruum mustade seintega. Tartus Vanemuise ühes teatrimajas Sadamateatris on black-box tüüpi saal ja maja ise ka põhimõtteliselt must kast Emajõe kaldal.
NO99 Põhuteater on funktsionaalne installatsioon: selle ümber tekkis avalik ruum, mis on avatud kõigile soovijatele. "Iga kodanik võib osaleda hommikvõimlemises, mängida lastega mänguväljakul, lugeda intelligentseid väljakutseid pakkuvaid ajakirju, süüa normaalset tervislikku toitu, kuulata linnulaulu, vaadata merele."
Maist saadik on Põhuteatris esinenud erinevad rahvusvaheliselt tunnustatud kaasaegsed kunstnikud oma lavastuste ning ruumi- ja heliinstallatsioonidega. Teis-te seas on olnud võimalik näha Sebastian Nüblingi, Gob Squadi, Kristian Smedsi, Nature Theatre of Oklahoma, Sireni ja paljude teiste loomingut.
See kõik kestis vaid viis kuud. Seega: aeg on loetud. "Mis sel suvel siin juhtus, ei juhtu enam kunagi. Mis täna oli, seda homme enam pole. Sügise saabudes pakime end taas kokku, lammutame Põhuteatri ja siirdume tagasi endise elu juurde. Põhust oleme me võetud ja põhuks me saame."
1. oktoobril sulgevast Põhuteatrist saab lähemalt lugeda koduleheküljel (www.pohuteater.no99.ee). Teatrist tervikuna, mida tasub Eestis olles kindlasti külastada, võib lugeda (www.no99.ee).
Riina Kindlam
Tallinn
