16. jaanuaril kaitses kirjandusteadlane Sirje Kiin Soomes Turu ülikoolis edukalt doktoriväitekirja «Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt».
Väitekirja juhendaja oli Turu ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor Liisa Stenby. Oponent oli Helsingi ülikooli dotsent Satu Grünthal ja paaritunnine väitlus peeti soome keeles, rääkis Sirje Kiin ERR Uudistele.
Viimastel aastatel USAs elanud Sirje Kiin, kes osales ka nn. 40 kirja kaudu 1980ndatel aastatel vastupanuvõitluses Nõukogude rezhiimile ning sai seetõttu avaldamiskeelu, läbis aastatel 1995–1998 ja 2007–2008 Turu ülikoolis ka doktorantuuri üldise kirjandusteaduse alal. Turu ülikooli peetakse võrdleva kirjandusteaduse alal tunnustatud rahvusvaheliseks uurimiskeskuseks.
Teadaolevalt on tegemist esimese eestikeelse väitekirjaga eesti kirjandusest, mida kaitstakse Soome ülikoolis. 1964. aastal kaitses väliseesti kirjandusteadlane Herbert Salu samuti Turu ülikoolis doktoriväitekirja Eduard Vilde ajaloolistest romaanidest, kuid tema töö oli soomekeelne.
Sirje Kiini sõnul on Astrid Ivask teinud talle ettepaneku kirjutada tema 1992. aastal surnud abikaasa, luuletaja ja kirjandusteadlase Ivar Ivaski monograafia ning ilmselt saab sellest tema järgmine töö.
Underi-monograafia kui kroonijuveel
Arvustades Sirje Kiini teost Marie Underist, kirjutab kirjanduskriitik Aivar Kull 7. jaanuari Postimehes, et see on üsna mitmes mõttes erakordne raamat. Sellise haarde, paindlikkuse ja süvenemisvõimega bio-graafiaid ei kirjutata ilmselt Eestist kaugemalgi just kuigi tihti, leiab kriitik.
Kull kirjutab: “Päevikutest, kirjadest ja mälestuskildudest rullub lahti Underi eraeluliste probleemide lõppematu rägastik.
Esimene õnnetu abielu ja pikaleveninud lahutus, sagedased migreenid ja depressioonid, pidev muretsemine tütarde ja teiste pereliikmete saatuse pärast, rahamured, masendavad sõja-aastad ning lõpuks pikk ja nukravõitu pagulas- ja vanaduspõlv. Seda kõike kipub ehk kuhjuma liigagi palju.
Ootuspäraselt on aga kõige paeluvam biograafia esimene kolmandik, peatükid algaja luuletajanna suhetest Eduard Vilde, Ants Laikmaa, Friedebert Tuglase, Artur Adsoni ja esimese abikaasa Karl Hackeriga. Senises eesti kirjandusloos sama hästi kui polegi kirjanike (intiim)suhete nii üksikasjalikke ja avameelseid kirjeldusi.
Sirje Kiini kommentaarid on empaatilised, maksimaalselt erapooletud ja veenvad. Näiteks Vilde ja Underi suhted võtab ta kokku järgmiselt: «Vilde ja Underi ootuste ja lootuste konflikt seisnes selles, et Vilde otsis endale Naist ja elukaaslast, Under aga vajas ennekõike «meistrit ja õpetajat». Tema elus oli Mees juba olemas» (lk 87).
Küsimärke tekib ehk Tuglase puhul («tõenäoliselt ehmus ta Underi tundejulgusest» – lk 181). Siin tundub, et meesautor kirjutaks vastava peatüki vahest teisiti. Sirje Kiin ongi astunud Tuglase-küsimuses poleemikasse Jaan Unduskiga.
Teoste lähivaatluse kõrval pakuvad rohkesti uudset materjali peatükid Underi luuletajamina arengust ja kristalliseerumisest, hilisemast ulatuslikust enesetsensuurist, tema luule tõlkimisest, rahvusvahelisest retseptsioonist.
Ja muidugi raamatu lõpuosa – «Miks ei saanud Marie Under Nobeli kirjanduspreemiat?» Üks järeldus on iseäranis nukker: «Marie Underil ei olnud kahjuks õnne leida oma luule tõlkijaks mõnd tõelist võõrkeelset poeeti» (lk 795).
Kuid nüüd võime rõõmuga tõdeda, et Marie Under on leidnud endale tõeliselt hea, ühtviisi kõrgelt missiooni- ja luuletundliku biograafi.
Ülipõhjalik monograafia luuletajast peaks olema võrdse huviga loetav nii teooriaid ja vaimsust nautivale kirjandusinimesele kui ka dramaatilist elulookirjeldust otsivale lugejale,” lõpetab kirjanduskriitik Aivar Kull.
VES/ERR/PM
