Suured rahvusvahelised filmipeod Eestis
Juba neliteist korda on aasta kõige pimedal ajal Eestimaad valgustanud filmivalgus. Tänavu küll ka veel lumevalgus. Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF) on aasta aastalt aina huvitavam, suurem ja edukam.
Sellise edu on toonud Tiina Loki ja tema PÖFFi-meeskonna sõna otseses mõttes ennastsalgav töö, mis kestab PÖFFist PÖFFini. Asjatundjatel on põhjust väita, et Tallinnasse tuuakse hea valik maailma filmitoodangust. PÖFFile annavad hinnangu aina suurenev vaatajaskond, huvi välismaal ja festivalil näidatavate filmide arv, mis seekord oli kõik, alafestivalidega kokku üle 260 filmi, mis Pimedate Ööde Filmifestivali looja ja vedaja Tiina Loki sõnul on ülemine piir. Täpne PÖFFi vaatajate arv selgub siis, kui praegu mööda Eestimaad ringi tuiskava PÖFFi hundi jõud raugeb ehk siis, kui PÖFF teistes Eesti linnades lõpetab.
PÖFFi peaauhinna ehk EurAsia võistlusprogrammi võitis Sergei Loznitsa mängufilmidebüüt „Minu õnn“ (Saksamaa, Ukraina, Holland). „Minu õnn“ on lausa painavalt aus film, on kirjutanud Tiina Lokk.
Parimaks režissööriks tunnistas žürii baltisaksa juurtega Chris Krausi.
Tema film “Polli päevikud”, mis esilinastus Toronto filmifestivalil, valmis Saksamaa, Austria ja Eesti koostöös ning räägib baltisaksa perekonnast Eestis. See on film Chris Krausi oma perekonnaloost.
Parimaks Balti filmiks tunnistas Rahvusvaheline Filmikriitikute Ühing Veiko Õunpuu „Püha Tõnu kiusamise“. Scottish Leaderi/ Tridensi parimaks Eesti filmiks sai samuti „Püha Tõnu kiusamine“.
Pimedate Ööde Filmifestivali ajal tõstetus mitut puhku küsimus võimalusest teha Eestis filme. Küsimus pole andekate filmitegijate vähesuses, pigem rohkuses. Kuid filmivaldkond on välja arendamata ja filmide tegemisel on kaks suuremat takistust. Esimene on muidugi rahapuudus, sest kui Eesti Filmi Sihtasutus suudab aastas eraldada vaid napi raha ainult kahele-kolmele filmile, pole lootagi kõigi inimeste rakendamist. Samas on aga puudus filmimeeskondadest, sest filmi tegemiseks on vaja päris suurt hulka mitmete oskuste ja erialade inimesi. Filmi ei tee ju ainult režissöör, operaator, toimetaja, direktor ja näitlejad. Tihti on kritiseeritud Eesti filmide stsenaariumeid. Selle põhjuseks on professionaalsete stsenaristide puudumine. Eestis puudub nägemus, kuhu üldse tahetakse jõuda, kuidas tuleks filme teha, kust tuleks raha, sest sponsoreid filmile on pea võimatu leida ja Kultuuriministeeriumi eraldised Eesti Filmi Sihtasutusele filmitegijate rahastamiseks on väikesed. EFSA rahastab filmitegijaid projektipõhiselt, mis ei ole filmitegijate hinnangul õige. Nii on PÖFFi ajal korduvalt arutatud. Ja veel – Eesti filme ei käida kinos vaatamas, vaid eelistatakse ära oodata nende näitamist televiisoris, aga see ei too raha tagasi. Samas on Eesti filmid olnud edukad festivalidel ja ka oma inimesed ei arva neist halvasti.
Tänavuse PÖFFi au ja uhkus oli aga hoopiski silmapaistev lisapala – Euroopa Filmi Akadeemia autasustamistseremoonia Tallinnas.
Kuulus punane vaip ja oodatud kuulsused kinolinalt; kutse, millega eeldati daamidelt pikka kleiti, ajasid Eesti publiku puhevile. Nii oli uhkel peol koguni liiga uhkeid õlgu ja selga paljastavaid, tuttide ja satsidega kleite. Filmirahvas samas aga üsna tagasihoidlikes tualettides.
Eesti Televisioonil oli au kasutada oma tehnikat ja inimesi ning režissöör Jaak Kilmi juhtimisel valmis teha mõnusad vahepalad. Paraku õhtu tähtsaim telemees – ülekande režissöör oli sakslane. Kodus õhtut teleekraanilt vaadanuil oli küllap küsimusi. Näiteks, miks ei kasutanud režissöör maailmale näitamiseks Eesti ilusat pealinna vapustavas valges lumes.
Aga muidu oli pidu tore, meie näitleja Märt Avandi sakslanna Anke Engelke partnerina oli väga hea ja mees omal kohal.
Auhindu jagati kõigis Euroopa Filmiakadeemia kategooriates. Kõige suurema auhinnasaagi kogus Roman Polanski film „Variautor“. Nii on „Variautor“ hinnatud Euroopa 2010. aasta parimaks filmiks. Roman Polanski ise aga parimaks režisööriks. Filmi peategelast – tipp-poliitiku elulugu kirjutanud variautorit kehastanud Ewan McGregor pärjati parimaks meesnäitlejaks.
„Variautori“ võidunimekirja jätkavad stsenaristid Robert Harris ja Roman Polanski, kunstnik Albrecht Konrad ja helilooja Alexandre Desplat.
Kas „Variautori“ võidukäiku soodustas Roman Polanski enam kui 30 aasta tagant esile kerkinud sobimatu, lausa seadusega keelatud suhe alaealise tüdrukuga? Või võitis filmi sisu ja tegemist on puhtpoliitilise hinnanguga? Väidetavalt on „Variautor“ kunstiline käsitlus Suurbritannia endise peaministri Tony Blairi kaheldava väärtusega poliiti-listest afääridest. Või on „Variautor“ lihtsalt nii hea film, et väärib Euroopa aasta parima filmi tiitlit? Need on küsimused, mis kuluaariaruteludest niipea ei kao…
Muidugi ei saanud praegu Prantsusmaal koduarestis hoitav Polanski Eestisse tulla, kuid tema nagu ka Tais filmivõtetel olev Ewan McGregor jõudsid peosaali ekraanil tänamaks Euroopa Filmiakadeemiat tunnustuse eest.
Euroopa Filmi Akadeemia elutööauhinna sai aga paljude inimeste lemmiknäitleja Bruno Ganz. Ja Euroopa Saavutus Maailmakinos tiitli pälvis ülipopulaarne filmihelilooja Gabriel Yared.
Just kauaoodatud Euroopa Filmi Akadeemia pidulik tseremoonia paneb meenutama ühte ammust linnaehituslikku kurioosumit. Ehk Sakala keskuse lammutamist, mis sai teoks Peeter Rebase taotlusel ja toonase kultuuriministri Raivo Palmaru täiel teadmisel. Ja hoolimata 10 tuhande inimese põhjendatud vastuseisust! Aga veel täpsemalt – suisa ebaseaduslikult, sest detailplaneering lammutamist ei lubanud.
Sakala lammutamise ettekääne oli nii suure saaliga keskuse rajamine, millist Tallinnas polnud eales nähtud. Euroopa Filmiakadeemia Auhinna tseremoonia näitas nüüd, et keskust, mida lubati, pole siiani. Ülipiduliku peo garderoob oli telgis, suisa betoonist tänavakividel. Olid küll mõned soojenduslambid, aga talveilmaga ei suutnud need telgialust soojaks kütta. Nii pidid õlgu ja selgu paljastavates pidukleitides daamid peaaegu õues kingi vahetama. Mina ei näinud ei tualetti ega peeglit. Kuulsal punasel vaibal läbi telgi Nokia kontserdisaali sisenevaid peolisi ja filmirahvast piidlesid kinotähti püüdvad ajakirjanikud, kes samuti olid õhturiietes.
See tõi silme ette Sakala keskuse suured hinnalisest materjalist fuajeed, uhked trepid, banketisaali, kinosaali ja suure saali enda. Ruumi kui palju! Kui arhitektid ja linlased veel lootsid, et suudavad Sakala päästa, räägiti võimalusest Sakala pooleli jäänud hoone projektijärgselt välja ehitada. Nii oleks ka saali suuremaks saanud.
Kadi Alatalu
