PAAVO KIVINE: LURICH
Kirjastus Olympia 2011,343 lk.
Ei, ma ei mõtle tõmmunahalist ameerika raskekaalu profipoksijat, kes ise – ehk küll õigustatult – ehtis end superlatiividega. Mu silme ees on meie Väike-Maarjas võrsunud ilmakuulsusega mees, kes sada aastat tagasi igati vääris mis-iganes uhkeid tiitleid keegi oskas välja mõelda. Georg Lurich! Noh, mis teil veel öelda on?
Öelda on õieti üpris palju. Siiamaani on tema eluloo ja spordikarjääri imekspandavad seigad koos üha enam levinud legendidega olnud hajali paljudes ajalehtedes ja mitmetes raamatutes. Nüüd aga on paremik kõigest seniloetust ja pealekauba kahetsusväärselt ununenust kokku seatud Lurichi eluraamatuks. Sellega sai hakkama spordikirjanik (just jah, mitte aja-, vaid päris kirjanik) Paavo Kivine, kunagine Eesti rekordiomanik kaugushüppes ja vaata-et rekordilise arvuga suurepäraste spordiraamatute autor.
Oma sõpradelt olen tavatsenud küsida, kes on läbi aegade Eesti populaarseim sportlane. Ja ise vastanud "Lurich!", sest tema ausammast – kujur Amandus Adamsoni premeeritud taiest – Pirita tee ääres on loendamatuid kordi varastatud. Eks "igaüks" taha endale koju tema kuju! Üks kord sealt jalgrattaga mööda sõites nägin tühja postamenti. Helistasin sedamaid politseisse. Neil võttis pisut aega selgitada, kas tühi sokkel on eelmise nädala vargusest ja uus koopia veel üles seadmata, või on tegemist uue vargusega eile öösel. Sestap on mul juba kombeks sealt möödudes kontrollida, kas Lurich on "kodus".
Kui suur oli Lurich ja kui kuulus? Vastuse saamiseks ma ei julgeks korraldada ringküsitlust noorema generatsiooni hulgas – mõni veel pakuks, et äkki ta oli mingi bändi trummar. Lurichit tunneme jõumehena, kelle kuulus sild kandis korraga mitu meest ja seda kampa ta võis ka ühe käega maast kergitada (pilt lk.17). Ameerikas talvel 1912-1913 olles märkis ta, et on 15 aasta jooksul võitnud üle 3000 matši (lk.242), poolteist kuud hiljem pakkus aga 4000 (lk. 249). Noh, kes neid ära arvata jõuaks! Sageli pidas ta ühe õhtuga koguni 4-5 matši – ja elu lõpuni kümme aastat hiljem võis võite laekuda veel tuhatkond! Lurichi jalajälg paistab selgesti välja Saksamaal, kus leidus ühel ajal enam kui kümme Lurichi-nimelist jõustikuklubi (lk. 228).
Ometi ta ei olnud ainult maadleja ja paljude maailmarekorditega tõstja. Literatuuris tema kohta nimetatakse vaata-et üheksa ametit ja seejuures polnud kümnendaks sugugi mitte nälg, vastupidi, ehk nagu märkis lehemees Jaan Lintrop 1917, "au on tal juba küllalt ja raha muidugi mitte vähem" (lk. 272). Siin peotäis ameteid peale profijõustiklase oma: treener, mänedžer, PR-mees, kõnemees, kirjamees, rahvuslane, diplomaat, pedagoog, müüdilooja. Rohkem kui ükski teine pühendus ta Eesti ja eestlaste tubliduse "promomisele" ligi sada aastat enne kui meie keelde jõudis mõiste (ja peagi elukutse) "suhtekorraldaja", Lurich oli seda par excellence koguni neljal mandril! Jah, ta käis oma 14-päise maadlejate trupiga ka Lõuna-Ameerika turneel, kaks kuud Buenos Aireses ja peatusega Barbadoses. Aga kus veel kui nendes vaid põgusalt nimetatud paikades Lurichi 1914. a. kirjades (lk. 261-262)? Hispaania- ja portugalikeelsete ajalehtede läbikammimiseks oleks olnud tarvis veel üht Voldemar Veedami kaliibriga meest, kes andis iseseisva raamatuna välja uurimuse "Lurich Ameerikas".
Olles kutsunud oma õpilase ja kaasvõi(s)tleja Aleksander Abergi Ameerikasse, pani ta teda New Yorgis esinema Eesti riigi nimel juba 15. mail 1915! Kivine märgib (lk. 256): "Võistlejate grupifotol on Abergil üle õla sinimustvalge lint, pildiallkirjas on ta kodumaaks märgitud Esthland, tekstis Esthonia." Olgu lisatud, et selle 33 päeva kestnud turniiri võitiski Aberg.
Eestile au tegema sobis Lurich suurepäraselt. Tema omadusi-oskusi võtab Kivine kokku nii: "Ta aura ulatus läbi kõikide ühiskonnakihtide, alt üles ja ülalt alla. Ta esines laadaplatsidel ja kuningakodades, tsirkustes ja salongides. Neli suurkeelt suus [Lurichi sai oma sõnade järgi ilusti hakkama tosinas keeles] ja kombed varrukast võtta, oli ta teretulnud kõrgseltskonda ning vaimueliidi hulka… Ta oli sisenenud Euroopasse ühteaegu jõuliselt ja pehme elegantsiga, liikudes seal ringi vististi totaalsemas tuntuses kui ükski eestlane enne ja pärast teda. Ta oli parimas mõttes meie esimesi suursaadikuid." (lk. 89)
Rahvuslase kutsumus oli tal juba õige noorelt. Georg vastas 11-aastasena Jakob Hurda üleskutsele koguda eesti rahvaluulet kõige sügavamal venestamisajal – ja kogus koos vennaga 800 lehekülge (lk. 298). Kultuuritegelastega lävis ta kogu oma elu. Leidub kõnekäänd "ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes sa ise oled". Lurichi sõbrad: kirjanikud Tammsaare, Luts ja Mändmets, teatritegelane Pinna, kunstnik Wiiralt. Modelliks on teda kasutanud õige mitmed skulptorid, teiste hulgas maailmakuulsus Rodin ja meie oma Amandus Adamson. Ja kes veel käisid tsirkuses tema maadlusetendusi jälgimas: isegi keisrikoja rahvas! Venelased oleksid meelsasti näinud, et Lurich läheb ajalukku venelasena, kuid Lurich võitis kõik vene matimehed ära ja nihutas meie "kultuuripiirid" Hiina müürini, nagu ühes ümbertehtud laulus vene viisil laulame.
Lurich propageeris karskeid ja kaineid eluviise, mõistis hukka suitsetamise. Vaat, kui niisugune eeskuju sõidaks ringi Eestis noorte-keskustes! Midagi sarnast võinuks ja tulnuks Sydney olümpia järel korraldada Erki Noolega peaosas; nimetasin seda oma soovi ja ettepanekut paaril korral meestepäeva üritustel kõneldes.
Lurichit ümbritsevat aupaistet on võrreldud küll Kalevipoja, küll Lembitu omaga. Nende seltskonda võiks lisada Türgi 14. saj. vaimuka usumehe Nasreddin Hodža, samuti rootsi 18. sajandi poeedi C.M. Bellmani, kelle kirjutatud lugudele on rahvasuus lisandunud rohkesti vemmalvärsilikku folkloori. Või miks mitte osutada meie oma Kaval-Antsule, kes nutika mehena alati pääseb täbarast olukorrast terve nahaga. Ja kuskilt lapsepõlve mälusopist nagu meenuks, et midagi sarnast räägiti 1940ndate aastate Stockholmis ka Lurichist.
Teost läbib Lurichi silmapaistev karakter igas ettetulnud distsipliinis. Nii tema vastased maadlusmatil kui ka kultuuritegelased mitmest riigist meenutavad teda üksnes superlatiivis. Nii tõusebki lugeja ärevus viimaste peatükkide kaudu aimatavaks crescendoks – ja seal ilmnebki eespool öeldu tõestus. See on Lurichi maadluse õpik, mis lõpetamata kujul on seni ilmunud vaid peatükkide kaupa ajakirjanduse veergudel. Siin särab tema vaimusuurus eriti peatükis, kus ta võrdleb (loogiliselt võttes) võrreldamatut: maadlemise strateegiat malepartiiga, kusjuures ta seletab lahti iga oma väidet elu enda paradoksidega. A+!
Niite kokku tõmmates haletseb autor Paavo Kivine meie kangelase õblukest monumenti: "Vaadakem veel kord seda Adamsoni last, vaadakem tšempion Lurichit! Kujutlegem teda suurena – seismas, tõrjumas, astumas vastu. Mis sõnum kostab, mis tunded tekivad? Eks ole! Siit üks väga lihtne küsimus: miks ei võiks Lurich olla suur, kui ta oligi suur?" (lk. 314-315). Nii. Nüüd on suurel Lurichil vähemalt eluraamatu näol vägev monument, millesse kätketud tema ainulaadsed omadused ning saavutused. See on hästi soliidne mälestusmärk, mida ei kanguta keegi kurikael lahti, et jätta järele tühi koht.
Lurichi eluloo tutvustaja Paavo Kivine on ära teinud tohutusuure töö, mille eest täname-täname! Imposantne ei ole siin mitte ainult kvantiteet, vaid ka tema kirjutuskunsti kvaliteet. Autori pikk saatesõna on nii ilus ja täiuslik, et seda tahab lausa lugeda mitu korda järjest!
Aarand Roos
