Neeme Järvi on jälle Berliinis. Tiergarteni nooblis linnaosas asuvas kontserdihoones annab dirigent koos metropoli filharmoonikutega kokku seitse kontserti. Tema debüüt selle muusikakollektiiviga toimus kümme aastat tagasi, eestlane juhatas siis Arvo Pärdi, Sergei Prokovjevi ja Pjotr Tšaikovski teoseid. Viimati seisis maestro Spree jõemetropolis maailma ühe prestiižikama sümfooniaorkestri ees tänavu märtsis, toona kõlas Johannes Brahmsi, Carl Maria von Weberi ja Edvard Griegi helilooming.
Orkestri kodulehel tuuakse esile, et Neeme Järvi on Berliinis alati oodatud külaline. Ka Filharmoonikute juhatuse liige Andreas Wittmann räägib: “Me oleme alati väga rõõmsad, kui maestro Järvi tuleb meie juurde. Ta oskab teha väga võluvalt ja kirglikult muusikat, seetõttu on ta võitnud meie kõikide südamed.”
Oli plaanitud, et Neeme Järvi juhatab alates 15. detsembrist nelja kontserdiõhtut. Kolleeg Kirill Petrenko haigestudes oli eestlasele iseenesest mõistetav, et ta ei jäta orkestrit hätta, kuigi praktiliselt tähendas see talle kahekordset koormust.
Kõik, kes maestrot tunnevad, teavad, et kui küsimus on muusikast, on Neeme Järvi väsimatu. Ta ei kaota ka kunagi oma head tuju, orkestrante kohtleb ta suure austusega. Seega polnud tuntud kapellmeistri jaoks probleem “meisterdada” professionaalselt veel kolm lisakontserti, millest viimane kanti üle virtuaalse kontserdimaja kaudu internetis.
Diktatuurne kultuur punase tsaarinna Furtseva juhtimisel pidurdas muusikute arenemist
Kui mõned aastad tagasi kohtusin Paavo Järviga Bremenis, siis rääkis ta mulle, et “isa oleks jõudnud veelgi kaugemale, kui poleks elanud nõukogude diktatuuris, kus kultuuriametnikud, eesotsas “punase tsaarinna” Jekaterina Furtsevaga pidurdasid absurdsete otsuste, käskude ja keeldudega muusikuid edasi arenemast.”
Tõepoolest, kui jälgida Neeme Järvi karjääri läänes, siis on eestlane kasvanud “vabas maailmas” gigandiks. Maestrol on eksimatu vaist leida häid partituure, kuid nende juurde ka sobivaid orkestreid. Nõukogude Liidus tal see võimalus puudus. Samuti oskab Järvide dünastia šeff oma juhtimisstiiliga kutsuda muusikasõpru kaasa tema maailma, helide maailma. Ja selle eest on kogu maailma kontserdipublik talle tänulik.
Elust ja surmast, armastusest ja armukadedusest
Esimestel Berliini kontsertidel tulid ettekandele Dimitri Šoštakovitsi Sümfoonia nr. 14 oopus 135, Richard Straussi Duan Juan oopus 20 ja Pjotr Tšaikovski Francesca da Rimini oopus 32. Ehk programm oli pandud kokku heliteostest, mis valgustasid erinevatest perspektiividest vaadatuina muusika suhet kirjandusega.
Šoštakovitš oli oma 14. sümfooniat 1969 kirjutades raskelt haige. Heliteoses on kuulda, et haiglas keerlesid venelase mõtted Federico Garcia Lorca, Guillaume Apollinaire, Rainer Maria Rilke jt poeesiat käsitledes teemade armastus, elu ja surm ümber. “Surma vastu protesteerida oleks rumal. On hirmuäratav, et varem surid inimesed nälja ja haiguste tagajärjel. Kuid veelgi šokeerivam on kui inimesed ise hakkavad üksteist tapma,” on Salomon Volkov tsiteerinud heliloojat, keda Stalin halastamatult represseeris. Helilooja on loobunud oma sümfoonias täielikult puhkpillidest, ta kasutab oma teoses ainult keel- ja löökpille. See kombinatsioon annab teosele, mis on hümn surmale, omapärase, isegi üllatava tooni. Solistidena esinesid Olga Mõkõtenko (sopran) ja Anatali Kotšerga (bass). Mõlemad ukrainlased on rahvusvaheliselt tuntud lauljad, nende liigutavalt usutav esitus ei jätnud kedagi ükskõikseks.
Kontrastina esitati peale vaheaega Richard Straussi “Don Juan”, milles helilooja demonstreerib enesekindlalt, et oskab suurepäraselt käsitleda suurt orkestriaparaati ja Pjotr Tšaikovski “Francesca da Rimini”, mille venelane komponeeris 1876 tulles tagasi Bayreuthist. Seetõttu on teoses märgata Richard Wagneri mõju. Ka need heliteosed räägivad surmast. Tšaikovski on noodistanud oma orkestrifantaasia Dante “Jumaliku komöödia” ainetel.
Kontserdisaal oli kõikidel õhtutel välja müüdud, Berliini Filharmoonikud ja nende juhti Neeme Järvit tänati tormilise aplausi ja “braavo” hõigetega. Õigustatult, sest eestlane sai orkestri särama ja pakkus rasketest teemadest hoolimata muusikaelamusi, mis jäävad kauaks meelde. Lisapalana esitati “Lillede valss” Tšaikovski võluvast jõulumuinasjutust “Pähklipureja”. Publiku rõõmul polnud mingeid piire, kuid ka maestro näost oli selgelt näha, et ta nautis selle imekauni meloodia dirigeerimist.
Esituste vaheajal rääkis Neeme Järvi internetipublikule muuhulgas oma kohtumisest Dimitri Šoštakovitšiga Tallinnas. Maestro tõi veel esile, et Tšaikovski, kes veetis tihti puhkust Haapsalus, kasutas oma heliteostes Eesti rahvamuusikat.
Ka Saksamaa pealinna muusikakriitikud võtsid kontserdid hästi vastu. Peter Uehling kiidab “Berliner Zeitung”-is “intepretatsiooni kunsti”, seda, et Neeme Järvil õnnetus tuua esile Tšaikovski “Francesca da Rimini” kahemõttelisus: “see näitas tema arvates dirigendi kõrget taset”.
“Der Tagesspiegel” toob esile, et kuna Neeme Järvi on “vana tegija”, siis polnud tal mingeid probleeme asendada haigestunud kolleegi. Ka Christine Lemke-Matwey’le ei jää märkamatuks, et Neeme Järvi läheneb Tšaikovski heliteosele “armastusega poeesia vastu”.
Klaus Geiter “Berliner Morgenpost”-ist leiab omakorda kiitvaid sõnu maestro Šoštakovitši “surmahümni” tõlgendusele.
Neeme Järvi jõulutervitused Berliinist
Ja kuidas tunneb Neeme Järvi ennast ise Berliinis? Hoolimata suurest töökoormast ja lumehangedest, kontsertidele lisaks 2-3 proovi päevas, tunneb maestro ennast Saksamaa pealinnas hästi. Ta tunneb alati suurt rõõmu kui saab seista maailmatasemel muusikute ees: “Berliini filharmoonikud on professionaalsed, tõsised ja asjalikud – nad annavad endast alati parima. Meil on hea vahekord ja iga kohtumine on teretulnud. Neil on head solistid. Seekord pakume publikule kahte huvitavat programmi. Eriliselt põnev on Sergei Tanejev, kelle teoseid pole filharmoonikud seni veel mänginud. Tanejev oli Tšaikovski õpilane ja “Francesca da Rimini” ongi venelane pühendanud just oma talendikale õpilasele. Šoštakovitš on jälle oma 14. sümfoonia pühendanud inglasele Benjamin Brittenile. Maailm on väike, suured heliloojad on väga sisse võetud üksteise kunstist, mis tähendab seda, et ka muusikasuundade mõjud levivad.”
Neeme Järvi eluks on muusika, töö, mis on põnev ja talle väga hingelähedane. Maestro palus mul edastada eestlastele jõulutervitused, ta soovib kõikidele sõpradele ja eriti ERSO liikmetele “Head uut aastat!”
Neeme Järvi juhatab Berliini filharmoonikuid Berliinis veel kuni 18. detsembrini.
Huvilistel on võimalik 18. detsembril alates kell 20 kohaliku aja järel jälgida kontserti interneti kaudu. Pileteid saab osta: http://www.digital-concert-hall.com
Samal võrguaadressil saab osta pileteid ka arhiivikontserditele.
Aino Siebert
http://www.berliner-philharmoniker.de
