Märtsis dirigeeris Mihkel Kütson Heidelbergi Filharmooniaorkestrit (Philharmonische Orchester Heidelberg). Programmis olid kahe suure vene helilooja teosed: Dmitri Šoštakovitši (1906-1975) Kontsert viiulile ja orkestrile nr. 1 a-moll op. 77, mis tuli esiettekandele Leningradis 1955 ja Sergei Rahmaninovi (1873-1943) Sümfoonilised tantsud op. 45. Solistina esines noor andekas viiuldaja Veronika Eberle, kes on mänginud juba ka Paavo Järvi ja Sir Simon Rattle juhatusel. Donauwörthis sündinud Eberlet peetakse suureks talendiks.
Romantilises linnas Neckari kaldal oli noor eesti dirigent Mihkel Kütson esimest korda ja sattus kohe päikesepaistelise sooja kevadpäeva peale. Kas sellisel päeval ei ole raske mängida Šoštakovitšit?
“Mitte mingil juhul, Šoštakovitš sobib selliselgi imeilusal päeval väga hästi, tema teoses leiab küllaldaselt nooruslikku värskust ja portsjon melanhooliatki,” kinnitas heatujuline Kütson peale oma esimest proovi orkestriga Heidelbergis. Vene geniaalse noodikunstniku esimene viiulikontsert peegeldab meisterlikult tolleaegset poliitilist olukorda. Šoštakovitš komponeeris teose 1947-48. Enne seda oli helilooja lühikeseks ajaks saanud tagasi parteifunktsionäride soosingu. Ta nimetati nii Leningradi konservatooriumi professoriks kui Neevalinna Heliloojate liidu esimeheks. Kuid juba veebruaris 1948 kihutati ta KP KK kurikuulsa otsusega nõukogude muusikaeliidi ridadest minema. Seetõttu hoidis helilooja oma uut teost kuni 1955 lauasahtlis, esiettekandele tuli suurepärane teos David Oistrahhi esituses, Leningradi filharmoonikuid juhtis tollal Jevgeni Mravinski. Tehniliselt on kompositsiooni raske mängida – kogu au kuulub seega nii fantastilisele solistile Veronika Eberlele kui eestlasest dirigendile Mihkel Kütsonile. Braavo-hüüded ei tahtnud väljamüüdud saalis kuidagi lõppeda.
Kütsoni lemmik – Rahmaninov
Rahmaninovi “Sümfoonilised tantsud” on eesti dirigendi üks lemmikteoseid, mida tema arvates mängitakse liiga harva. “Minu soovi kohaselt võtsid Heidelbergi filharmoonikud selle oma repertuaari,” rääkis Kütson. Venelane kirjutas oma viimase teose 1940 Huntigtonis Long Islandil USAs. Sümfoonias töötab Rahmaninov, kes lahkus kodumaalt Esimese maailmasõja keerises, läbi oma elus toimunud muudatusi. Esimese osa lõpus on üks tsitaat tema edutust 1. sümfooniast, mis viis helilooja sügavasse kriisi. Teine osa käsitleb sündmusi 20. sajandi algusest kuni Oktoobrirevolutsioonini ja viimane osa lõpeb Dies Irae sünteesiga, mis on sümboolne surmale. Kõlalt uudsete (Rahmaninov kasutab džässmuusika elemente) “Sümfooniliste tantsude” juured on aga olemas helilooja varasemaski loomingus.
Teos oleks võinudki kujuneda helilooja uue perioodi algust tähistavaks sümfooniaks. Teos on pühendatud Philadelphia sümfoonia-orkestrile ja dirigent Eugéne Ormandyle. Esiettekanne oli 1941. aasta jaanuaris Philadelphias.
Saksamaal nõutud dirigent
Mihkel Kütson, sündinud Eestis, õppis kõigepealt oma sünnilinnas Tallinnas. 20 aastat tagasi valiti ta Saksamaa DAAD stipendiaadiks ja ta võttis tunde Hamburgis professor Klauspeter Seibeli juures.
Tagasi kodumaal, valiti sarmikas ja huumoririkas eestlane Vanemuise teatri ja sealse sümfooniaorkestri pea-muusikadirektoriks. Ülikoolilinnas juhatas Kütson muuhulgas Karl Nielseni „Maskerade“, Tšaikovski “Jevgeni Oneginit”, Puccini „La Bohéme“ ja mitmeid sümfooniakontserte. Kes seda väsimatut dirigenti tunneb, teab, et ta teeb alati oma tööd rõõmsameelselt, uue värskusega, kuid ka meeldiva sõnavalmidusega. Just Kütsoni huumor on professionaalsuse kõrval tema edu saladus. Konkurents “heade” vahel on Saksamaalgi tohutult suur ja seetõttu on oskuste kõrval positiivne ellusuhtumine üks tähtsaid elemente.
10 aastat tagasi valiti eestlane “Dirigentide foorumi” edasiarendamisprogrammi ja neli aastat hiljem krooniti ta Saksamaa dirigendiauhinnaga. Tähtis autasu taskus, hakkas Kütson tegema oma teisel kodumaal muusikukarjääri. Peale põhitöö Tartus töötas ta külalisdirigendina usinasti Saksamaa lavadel. Kriitikud on siiani olnud igal pool eestlase vastu lahked ja kiitnud teda soojalt.
Alates 2007 töötab Kütson Schleswig-Holsteini teatri peamuusikadirektorina. Tema debüüt oli Alban Bergs‘i „Wozzeck“, aasta hiljem tõi eestlane lavale Richard Wagneri „Tannhäuseri“, mis nomineeriti Saksa teatriauhinnaga. Ka Ferucio Busoni „Doktor Faust” (esiettekanne 2009) sai Saksamaal suure tähelepanu ja tunnustuse osaliseks. Maestro, kes räägib suurepärast saksa keelt, kinnitab, et töö Saksamaal tähendab talle palju: “Kõige suurem tunnustus on see, kui publik austab elavat esitust sooja aplausiga,” räägib ta.
„Muusika on inimestele väga tähtis komponent. Ka need, kes ei oma palju teadmisi klassikalisest muusikast, tulevad meelsasti kuulama, sest muusika mõjutab positiivselt meie alateadvust. Kõigest ei peagi aru saama ega teaduslikust vaatevinklist jälgima. Iga avatud hingega inimene võib lihtsalt muusikat nautida,” on Kütson kindel.
Tähtis töö laste ja noortega
Kivi viskab dirigent ainult saksa koolide kapsaaeda: “Eesti koolides investeeritakse muusikakoolitusse palju rohkem kui siin. Lapsed on Saksamaal sõltuvad vanemate muusikahuvist. Meie orkester Schleswig-Holsteinis pöörab suurt tähelepanu laste muusikakasvatusele. Käime tihti nii lasteaedades kui koolides ning pakume lastele ja noortele spetsiaalset programmi.”
Saksamaal mängitakse tihti eesti heliloojate nagu Lepo Sumera, Sven-Erkki Tüüri ja muidugi Arvo Pärdi teoseid. Ka solistid nagu Kalle Randalu, Kalev Kuljus ja Marko Martin on küsitud,” räägib Kütson, kelle pea-muusikadirektori päevad Flensburgis hakkavad läbi saama.
Seejärel läheb ta samasse ametisse Krefeld-Mönchengladbachis tegutsevate Alam-Reini sümfoonikute juurde. Seal soovib eestlane alustada oma tööd Heino Elleri “Koiduga”. See on kindlasti õige otsus, sest Kütsoni dirigeerimise kohta kirjutas “Westdeutsche Zeitung” ajal, kui ta kandideeris Graham Jacksoni järglaseks, et kontsert oli eestlase tähelend. Nii võivad muusikasõbrad Reinimaal olla kindlad, et dirigent, kelle iga lihaskiud on seotud muusikaga, toob helidekoidu nende südametesse.
Aino Siebert
www.kutson.eu
