Helikunstnik Leonhard Virkhausi 100. sünniaastapäeva pühitsemine toimub Tartu Jaani kirikus 17. detsembril 2010 kontserdiga “Tiliseb, tiliseb aisakell, Leo Virkhaus 100”.
Kontserdi nimi viitab jõululaulule, mille looja ta oli. Kontsert tähistab mu isa pikka elutööd heliloojana, dirigendina ja organistina, mis algas Eestis, jätkus Saksamaa pagulaslaagris ja hiljem Ameerika mandril.
Esinevad Tartu Akadeemiline Meeskoor, Tartu Noortekoor, sopran Karmen Puis, bariton Taisto Noor, organist Elke Unt, pianist Jaanika Sirp ja viiulisolist Mari-Liis Urb. Kava koosneb reast segakoori- ja meeskoorilauludest nagu “Hümn kodule”, “Isa sõna” jt., lisaks koraalid kantaadist “Our Sins He Bore”. Solistid esitavad “Kui tume veel kauaks”, “Loobumus”, “Jõuluööl”, mitmeid hällilaule jm. Instrumentaalmuusika alal esitatakse L. Virkhausi “Adagio canta-bile” viiulile ja orelile ning oreliprelüüd teosest “Psalm 108”. Kontsert lõpeb üldtuntud jõululauluga “Tiliseb, tiliseb aisakell”, milles osalevad kõik koorid ja solistid ning lõpuks ka publik.
Päev enne juubelikontserti toimub 16. detsembril seminar Leo Virkhausi heliloomingu ja elutöö kohta Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis. Seda korraldab helilooja Alo Põldmäe, kes tutvustab mu isa ja ta elutööd. Põldmäe on juba varem temast pikemalt kirjutanud Tallinna Teatri- ja Muusikamuuseumi ajakirjas. On huvitav, et nad mõlemad õppisid kord Tartu Muusikakoolis Heino Elleri õpilastena. Peale Põldmäe ettekannet on mul rõõm kuulajatega jagada isiklikke mälestusi isast. Lastekoor laulab isa jõululaulud “Lumehelbed” (1975) ja muidugi tema “Tiliseb, tiliseb aisakell” (1934), üks populaarsematest jõululauludest Eestis ja Soomes, mida on lauldud ja mängitud ka Rootsis, Norras ja Taanis. Olgu märgitud, et viin kaasa seminaril esitamiseks sopran Epp-Karike Sonini poolt valmistatud DVD, kus ta esitab rea L. Virkhausi laule, nagu “Emale”, väljavõte kantaadist “Palve” jm.
Leonhard Virkhaus sündis 15. nov. 1910 Tartumaal, Väägvere koolimajas, kus vanaisa David Otto Wirkhaus (1837 – 1912) oli juhti-nud eesti laulu- ja pasunakooride loomist. L. Virkhaus sai keskhariduse Tartu Õpetajate Seminaris, alustades samaaegselt õpinguid ka Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1929-1939). Seal õppis ta orelit Jaak Karise ja kompositiooni Heino Elleri klassides. Täiendades end oreli alal Hugo Lepnurme õpilasena Tallinna Konservatooriumis, lõpetas L. Virkhaus oreli ja teooria osakonna helikunstniku diplomiga aastal 1938, millele järgnes kesk- ja kutse-kooliõpetaja kutsetunnistus E. V. Haridusministri poolt 1939. Perekondlikuks sündmuseks oli abielu Ida Adele Uulitsega 1934. Sellest võrsusid mu vend Rein ja mina, Tiiu.
Isa muusikaalane tegevus oli pikk ja mitmekülgne. Nii tegutses ta muusikaõpetajana Tartu V Algkoolis 1933-1944, juhtis pimedate kooli orkestrit 1938-1940 ja oli hiljem muusikaõpetajaks Õpetajate Seminaris, 1939-1944. Paralleelselt töötas ta pikemat aega organistina ja koorijuhina Tartu Peetri koguduses, hiljem Pauluse koguduses. Aastal 1939 kutsuti L. Virkhaus koori- ja orkestrijuhiks Tartu “Vanemuise” teatrisse, kus ta tegutses kodumaalt lahkumiseni 1944. Sõjapäevil oli ta ühtlasi Tartu Omakaitse orkestrijuht. Tartus organiseeris ta pimedate kooli orkestri, Peetri koguduse meeskoori ja mitmeid suuri lastekoore. Nende ülesannete kõrval lõi ta hulga helindeid soolo-, koori- ja orkestriliteratuuri alal, nende hulgas tuntud “Eesti rapsoodia I ja II” puhkpilliorkestrile.
Pagulasaastatel Saksamaal (1944-1949) jätkas Leo Virkhaus muusikalist tegevust, alul Hiddeseni ja hiljem Augustdorfi laagrites. Seal asutas ta koori, orkestri, õpetas muusikat laagri koolis ja täitis laagri organisti kohustusi. Endiselt jätkas ta heliloomingut ning esiettekandele tulid mitmed uued helitööd, näiteks kantaat “Palve” (sellest omakorda versioon “Isamaa, sinu võlglane olen ma” sopranile ja vioolale), edasi “Kontsert-variatsioonid C-moll” tšellole ja sümfooniaorkestrile, soololaulud “Kodumajake”, “Rahulik, püha”, “Kui tume veel kauaks”, neljaosaline “Psalm 108” sopranile, orelile, harfile ja tšellole, “Hümn kodule” kooridele puhkpilliorkestri saatel jpm. Leo Virkhaus valas oma isamaaarmastuse muusikasse, sealjuures oli tal kindel usk Jumalasse, et Eesti saab jälle vabaks.
Jõudes USA-sse aastal 1949, oli L. Virkhaus 1950-1976 Boston-Cambridge Augustana luteri kiriku organist ja koorijuht ning tegutses samades ülesannetes EELK Bostoni ja Connecticuti kogudustes. Helilooming jätkus Ameerikas ja tema koori- ja soololaulud kõlasid paljudel kontsertidel ja laulupidudel, nii USA-s kui Kanadas. Siin tuleksid mainida auhinnatud kantaat “Minu kodu” ning “Prelüüd ja Toccata” kontrabassile ja klaverile (esiettekanne Ludwig Juht’i viimasel kontserdil New Yorgis). 1980 ja 1981 kanti Texase A&M Ülikooli sümfoonilise puhkpilliorkestri poolt ette “Eesti rapsoodia I” ning “Winter Scenes”. Kuna Leo oli üks parimatest eesti orelikunstnikest paguluses, siis peegeldus see tema rohkes loomingus kirikumuusika alal: “Isa palge ees”, “Kolgatal”, “Laulud Jumalale”, “Vägev on Looja”, ingliskeelne kantaat “Our Sins He Bore” jm.
Leo Virkhausi looming sisaldab üle 80 helitöö ja seda on hinnatud paljude auhindadega. Nii valiti L. Virkhaus 1971. aastal Eesti Helikunsti Keskuse poolt “Laureaat-heliloojaks” ja 1979. a. New Yorgi Eesti Meeskoori auliikmeks. Ta oli üldjuht laulupidudel Lakewoodis (1963), Põhja-Ameerika Eesti Päevadel (1968), Ülemaailmsetel Eesti Päevadel (1972) ja ESTO 76 suurüritusel, kus ta lisaks muule organiseeris oikumeenilise kontsertjumalateenistuse.
Muusika kõrval töötas Leo Virkhaus Bostonis kujundaja ja joonestajana Aeolian-Skinner’i orelivabrikus. Tema kavandite alusel ehitati USA-s mitmed suured orelid, kaasa arvatud New Yorgi Lincoln Center’i kontsertsaali suur orel.
Leo Virkhausi viljakas elutee lõppes 2. veebruaril 1984. Nüüd 16. ja 17. detsembril mälestame Tartus nii teda kui ta loomingut. Need, kes mu isa veel isiklikult mäletavad, pole unustanud ta sõbralikku, abivalmis isiksust, tema suurt muusikaandi ja ta vankumatut isamaa-armastust. Tema poolt loodud imeilusad, lüürilised meloodiad jäävad püsima väärika monumendina temast.
Tiiu Virkhaus Laane
