Hellar Grabbi mälestuste teine köide räägib tuntud välis-eesti kultuuritegelase seitsmest külaskäigust Eesti NSV-sse. Grabbi kirjutab elegantse esseisti sulega oma kohtumistest nii kultuuritegelaste, sportlaste, bürokraatide kui julgeolekutöötajatega, maalides elava ja põneva pildi Eestist, mida ta külastas 1960ndate lõpul, 1970ndatel ja uuesti, pärast viisakeeldu 1980-ndate lõpust alates.
Arvan, et sellest, et Hellar Grabbi oli aastakümneid kultuuriajakirja Mana toimetaja ning kodumaal üks tuntumaid välis-eestlasi on tegelikult suures, kirjanduslikus ja ajaloolises plaanis, veel tähtsam asjaolu, et Hellar Grabbi on üks parimaid eesti keeles kirjutavaid esseiste.
Alles 2008. aastal ilmus tema sulest mälestusteraamat “Vabariigi laps”, alapealkirjaga “Mälestuslikud esseed”, mis sai kohe ka Eesti Kultuurkapitali aastapreemia mälestuste ja esseistika valdkonnas.
Järg on käesolev raamat eelmisele vaid kõige laiemas tähenduses. Selles tähenduses, et oma elust kõneleb sama autor. Esimeses raamatus rääkis 1929. aastal sündinud autor oma kõige esimestest mälestustest, 1934. aasta 12. märtsil toimunud Pätsi-Laidoneri riigipöördega seotud piltidest. Teos lõppes 1944. aasta septembris toimunud Suure Põgenemisega.
Nüüdne raamat hüppab ajas mitukümmend aastat edasi ning käsitleb autori seitset reisi Eesti NSV-sse. Nii kohtamegi autorit ja tema abikaasat Irjat teose alguses 1968. aasta 26. septembril sõitmas Helsingist Tallinnasse, kus ootavad ees kohtumised siinse maa ja rahvaga.
On oluline märkida, et Grabbi pole mitte ainult autor, kes oskab olla stiilne, vaid ta on ka väga tähelepanelik ajakirjanikunatuur, kellele on olulised detailid. Nõnda räägib ta oma esimestel reisidel, 1968, 1969, 1972 ning aastavahetusel 1977-1978 aset leidnud kohtumistest sportlaste, kirjanike, kunstnike, teatriinimeste, bürokraatide ja julgeolekutöötajatega suure kaasaelamise ning üksikasjalikkusega. Märkamata ei jää lauakombed, riietuse detailid, inimeste pilgud või seegi mitte, et 1972. aastal maksis “Inturisti” hotellis “Tallinn” keedetud koha 83, taignas praetud koha aga 84 kopikat!
Võiks küsida — milleks see kõik? Kuid see oleks väga vale küsimus. Hellar Grabbi on just tänu enda ainulaadsele seisundile, olles ühekorraga Ameerika kodanik ja samas eestlane, suutnud heita sügava, lausa läbinägeliku pilgu Eesti ühiskonnale ja selle muutustele 1960ndate lõpus ja 1970ndatel. Ka tagas talle tema positsioon ühe suurekaliibrilisema välis-eesti kultuuritegelasena, kes neil aastail üle-üldse Eestit väisas, võimaluse jalutada sisse enam-vähem igast uksest. Vähemalt mis puudutas kultuuri ja eestlust selle sõna kõige laiemas mõttes.
Nõnda astubki raamatu lehekülgedelt läbi enam-vähem kogu tolleaegne Eesti kultuuriavalikkus. Ja mitte ainult avalikkus. Lisaks kohtumistele Mikk Mikiveri, Mati Undi, Evald Hermaküla, Lennart Meri, Arvo Valtoni, Hando Runneli, Tiiu Randviiru, Friedebert Tuglase või ka korvpallurite Tõnno Lepmetsa, Aleksei Tammiste ja Avo Jansiga — seda loetelu võiks veel lõpmatult jätkata — sai ta kokku ka avalikult tõrjutud staatuses olnud Uku Masingu või kirjandusteadlase ja 1920ndate aastate rahvusluse ühe juhtideoloogi August Annistiga.
Hiljem sai Hellar Grabbi oma nõukogudevastase tegevuse eest viisakeelu ning 1980ndate stagnatsioon jäi tal suuresti koha peal nägemata. Samas nimetab ta raamatus ära ka selle, et 80ndate alguseks oli tal kontakte Eestis juba nii palju, et oli kirjavahetuse ning ka väheste läänt külastavate kodueestlastega kohtumiste kaudu olukorraga üldjoontes kursis.
Uuesti pääses Grabbi Eestisse alles 1988. aastal, külastades kuni Eesti Vabariigi taastamiseni Eestit uuesti veel 1989. ja 1990. aastal. Nendest kolmest retkest räägibki raamatu teine pool. Siin teemaasetus veidi muutub. Üle lehekülgede jooksevad juhtivad ühiskonnaelutegelased ja poliitikud, alates Marju Lauristinist või Võru Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr. 1 juhist Ain Saarest ja lõpetades toonaste Eesti NSV juhtide Mikk Titma ja Arnold Rüütliga.
Kõik kohtumised on pandud kirja täpselt, toetudes osalt mälule, paljuski omaaegsetele märkmetele ning mälu värskendamiseks praegu toimuvale kirjavahetusele. Seega on tõepoolest tegu ühe Eesti ajaloo kullaauguga, mis annab värskendava, ülimalt põnevalt ja sooja, mõistva ning sugugi mitte mingist läänelikult üleolevast positsioonist kirjutatud pilguga Eesti ajaloole. Teeksin selle raamatu ausalt öeldes keskkoolis küll kohustuslikuks… Head lugemist!
Peeter Helme
