Perekonnareliikviaks olnud tillukese foto originaal leiti imekombel Viljandi Muuseumi fotokogust üles. Kes olid need inimesed, milline saatus neil oli ja kas keegi veel mäletab neid?
Ühe Teise maailmasõja keerises lahutatud perekonna traagiline lugu jõudis sammukese võrra selguse poole, kui Viljandi muuseumil õnnestus üles leida enam kui poole sajandi taguse talismanina alles hoitud pisikese fototüki täies mõõtmes originaal.
See oli sõna tõsises mõttes nõela otsimine heinakuhjast, pealegi polnud üldse kindel, kas kuhjas seda nõela on kunagi olnud.
Lugu jõudis Viljandisse Austriast. Tillukese pildi asjus võttis ühendust Tallinnas asuv suursaatkond. Pildil oli kaks last ja see oli osa suuremast fotost. Rebend oli säilinud viimasest ilmasõjast ning ainus niit oli peaaegu loetamatu tempel foto tagaküljel «Viljandi, Jakobsonit»
«Suurem laps kandnud seda fotot kui passi endaga kaasas,» rääkis Austria suursaatkonna kultuurisekretär Anne Laur. Laur rääkis, et saatkonnaga ühendust võtnud austerlanna otsib oma perekonna jälgi. Tüdruk fotol on tema vanaema. Teadaolevad andmed on napid ja nukrad. 1944. aastal põgenesid sõja eest kaks last, poiss ja tüdruk koos ema ja vanaemaga.
«Ühes Poola jaamas väljusid ema ja tütar rongist, et otsida tualettruumi, ülejäänud perekond ehk siis vanem vend ja vanaema jäid rongi,» jutustas Laur. «Emale ja tütrele sõitis otsa teine rong. Ema hukkus, tollal kolmeaastane laps kaotas õnnetuses jala.»
Tüdrukuke oskas öelda ainult niipalju, et tema nimi on Sophie ning perekonnanimeks kirjutati Bodkobonik, kuid see ei pruugi olla tema tõeline nimi. Laps kasvas üles Austria lastekodudes ning nüüd on tema lapselaps see, kes otsib oma perekonna juuri. Suursaatkond pöörduski Viljandisse lootuses leida nende nappide mälestuskildude põhjal mingeidki niidiotsi.
Lootust ei tasu aga kunagi kaotada ning vahel sünnib esmapilgul uskumatuid asju. Viljandi muuseumi fotokogu kuraator Tiina Parre leidiski muuseumi fotokogu umbes 25 000 pildi seast napi katke põhjal originaalülesvõtte, millel koos lastega on nende perekond.
«Pealegi olid need andmeteta fotod, mis olid jõudnud muuseumisse pooljuhuslikult paarikümne aasta eest fotograaf Eduard Rangi fotode kastis,» rääkis Parre.
14. novembril, mil ajaleht Sakala avaldas foto koos palvega kõigil, kes pildil olevat peret tunnevad, endast teada anda, võttis esimene inimene kohe Austria saatkonnaga ühendust.
«Üks Viljandi inimene tundis fotolt ära oma vanaisa ja tema esimese naise, kes oli koos oma kahe tütrega Eestist lahkunud,» rääkis Austria suursaatkonna kultuurisekretär Anne Laur. «Vanaisa jäi Eestisse, ta elas Viljandis ja suri aastal 1975. Eestist lahkunud naist ei ole enam kümmekond aastat elavate kirjas, aga mõlemad tütred on elus. Nii et see ei olnud siiski austerlanna otsitav perekond.»
Päris umbe otsingud siiski jooksnud ei ole.
«Meile helistas ka üks vanaproua, kes ütles, et pildil on tema onu. Helistaja on fotol kujutatud vanema tüdrukuga kirjavahetuses,» jutustas Laur. «Selgus, et sõja eest Saksa põgenikelaagri kaudu põgenedes oli ta 1945.–1947. aastani Austrias ning mäletab ka ühe jalaga tüdrukut.»
Anne Laur nentis, et lugu on igal juhul hargnema hakanud, kuigi fotol on hoopis teine pere. «Viljandi inimesed pidid omal ajal ilmselt rongis kokku saama, see võimalus on täiesti olemas,» oletas ta. «Meiega ühendust võtnud inimene on muidugi väga õnnetu, et fotol ei olnudki tema perekond. Ta tahab kokku korjata kõik mälestuskillud, mis pildiperekonna liikmetel on Austrias viibimise ajast. Hiljem lahkusid nad Ameerikasse.»
Igal juhul loodetakse Viljandimaa arhiivi sünniregistrist väja uurida, kas siin on sel ajal sündinud keegi Sophie või Sofia, ning pole kaotatud lootust ühe Teise maailmasõja keerises lahutatud perekonna traagilist lugu lahendada.
