Laupäeval 28. septembril osalesin koos oma naisega ERSP 25. aastapäeva tähistanud konverentsil Estonia kontserdisaalis. Võru mehel oli niisiis põhjust sõita pealinna. Ja kuna juba sinna minek oli, siis leppisin kokku veel teisigi kokkusaamisi.
ERSP konverents oli äärmiselt sisukas. Tunne Kelam oli ürituse eestvedaja. Sõna võtsid ka Alejo Vidal-Quadras, Europarlamendi asepresident, kes rääkis teemal „Luues ja lammutades liite – erakondade roll poliitiliste muutuste esilekutsumisel”, Europarlamendi liige Gunnar Hökmark teemal „Raudne eesriie käriseb – vaade Stockholmist“, aga ka Ari Vatanen teemal „Ühise tegutsemise tähtsusest“. Konverentsi avas kaitseminister Urmas Reinsalu. Ta toonitas, et ERSP asutamine märgib seda, et Eesti inimestel tekkis julgus sõnastada Eesti rahva poliitilised sihid ja sõnastati põhimõttelised lähtekohad valikute kohta, mis Eesti rahval ees seisis. Taastatud Eesti riik oli tema sõnul ERSP poliitiline visioon, mistõttu jääme neid mehi ja naisi üle põlvkondade meeles pidama ja tänama. Reinsalu kõne ajal sosistas mu naine mulle: “Tundub, nagu ta oleks üks Kennedytest.” Mul ei jäänud muud üle, kui temaga nõustuda, sest kes teab, mida tulevik nii noorele mehele veel toob.
Konverentsi teises pooles ootasin ma palju viimaselt kõnelejalt Eerik-Niiles Krossilt. Küllap tegid seda paljud kohalviibinud. Tema kõne algas huvitavalt, kui ta rääkis kaks lugu, mida kuulis oma isalt ja mis puudutas kindral Laidoneri. Kuid siis ühel hetkel kadus tal järg käest ja kõne lõpp vajus ära.
Konverentsikutsel oli ERSP asutajate foto. Tiit Põder, kes istus minu ees, näitas seda fotot ühele naisele minu kõrval. Tema sõnutsi oli fotol keskel olev kohevate juustega noor mees reetur Herman Simm – 25 aastat tagasi. Herman Simmiga kohtusin ma siis, kui töötasin Kaitsejõudude Peastaabi pressi- ja avalike suhete osakonnas kaitseministeeriumiga samas majas, meie kabinetid asetsesid kõrvuti. Vaheajal küsisin Lagle Parekilt, kas pildil keskel on tõesti Simm. Lagle vastas, et see ei ole Simm, kuid nimetatud mees oli samuti KGB informaator. Mulle tundus kummaline, et selline pilt, millel on kesksel kohal KGB-mees, avaldati konverentsi kutsel. Kas keegi teine seda ei märganud?
Minu kasutütar Inge Suviste organiseeris Eesti Disaini konkursil Euroopa vanaemade koogiretseptide võistluse, mille võitjaks osutusin – mina! Mulle meeldib tõesti küpsetada, kui ma olen maal, aga see võit tuli mulle küll suure üllatusena! Üks kohtunikest oli Inge vend Uku. Lugu ise aga oli järgmine.
Koogi küpsetas tegelikult Inge ja Uku ema Heli. Kuna ta aga ei ole veel vanaema ja ta ei tahtnud, et tema nimi koogil oleks, siis pani ta sellele minu teadmata minu nime, kuna mina olen juba vanaisa!
Kui me üritusele jõudsime, olid kõik koogid ühele suurele lauale välja pandud ja žürii liikmed parajasti degusteerimas. Kohtunikele meeldiski kõige rohkem “minu” kook ja nii ma esimese auhinna sain! Asi muutus naljakaks siis, kui ma pidin rahva ette astuma ja lähemalt koogi retseptist rääkima.
Ürituse sponsor oli Kalevi kommivabrik ja esimese koha omanik sai auhinnaks suure karbi šokolaadikomme. Kuna ma olin võitjaks saanud sellisel kummalisel moel, siis jätsin kommikarbi sinna, et see jagataks kõigile kohal viibinud lastele.
Kokkuvõttes oli tore üritus magusate kookidega, kus tähtis polnud mitte võit, vaid osavõtt – ehk koogid ise!
Viido Polikarpus
