Alustan mitte peateemast, vaid sukeldun kõigepealt lähiajalukku sellise algatusega: praegusel aastaajal võiksime mõne tänuliku sõna ja mõttega meenutada eesti mehi, kes riivistasid Sinimägedel juulikuu viimastel päevadel ja augusti alguses aastal 1944 ehk 75 aasta eest Punaarmeele sissepääsutee Eestisse.
Neis kõrvetava päikese all toimunud suurtes ja veristes tõrjelahingutes takistati Stalini vägesid Eestisse tungimast, kuigi vaid mõneks ajaks ehk vähem kui kaheks kuuks. Just need mehed – valdav enamus neist tänaseks päevaks juba järgmisesse maailma läinud – julgesid hellitada habrast lootust, et äkki õnnestub Eesti Vabariik tolle aja äärmiselt raskes situatsioonis siiski jälle jalule aidata.
Tegelikkuses osutus see peatükk Eesti ajaloos lõpu alguseks ehk götterdämmerung’iks. Sõnaraamat ütleb “jumalate huku” keelendi kohta, et kujundina kasutatuna tähendab see ühe riigi või ühiskonna kollapsit, saadetuna katastroofilisest vägivallast ja korralagedusest.
Muidugi aimasid need mehed, et kui nende ponnistustele tuleb lõpp, ei pruugi see olla ilus ega tore. Et kui saksa okupatsioonivägi lahkub Eestist, tulevad selle asemele juba varasemast ajast tuntud politrukid, NKVDlased ja Venemaalt saadetud uued valitsejad koos stalinistliku korraga.
Jesaja raamatus küsib Issand: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Ja nagu pühakirjas, ütlesid Sinimägede väljakutse vastu võtnud mehed sedapuhku: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!”. Selles kontekstis kutsub Eestis elav Tõnis Siim Sinimägede lähistel reisivaid inimesi külastama ka Toila surnuaeda, kuhu on maetud enam kui kuussada Kirde-Eesti lahinguis viga saanud ja haavadesse surnud eesti meest.
Ka sõja viimases faasis ja pärast seda pidid ellujäänud sõjamehed korduvalt kibedatest karikatest jooma: kes Tšehhi põrgus, kes Siberisse saadetuna, kes Briti ja Ameerika sõjavangilaagrites. Ka DP laagrite perioodil kestis mõningatel puhkudel edasi nende raske olukord. Püüa sa Hitleri vastu võidelnud lääneriikide elanikele selgitada, et need – meie veteranid – olid tegelikult õige asja eest väljas! Eestis ja Lätis ei julge poliitiline eliit nende meeste mälestusele ka tänapäeval tähelepanu pöörata, kartes Balti riike poliitiliselt ebakorrektsesse valgusesse asetada ning saada pahameele ja “natsiriigi” kuulsuse osaliseks.
Mõtle siis aga sina, hea lehelugeja, viivuks 1944. aasta suvele ja sügisele, mil kõigepealt tuli narvakatel oma kodulinn maha jätta, seejärel valasid eesti üksused verd Sinimägede liinil, tehes parima, mis nende võimuses oli, ning lõpuks sellele, kuidas läände viivad teed ummistusid põgenevatest eestlastest, kelledest osa jõudis vabadusse, kuid arvestatav osa mitte.
Minu arust tuleks vallandada ETV Moskva korrespondent Anton Aleksejev, kelle sulest ilmus äsja arvamuslugu sellest, kuidas Moskva “vabastas” Eesti fašistidest, nii nagu Eesti Vabariigi taasokupeerimine punase mooloki poolt oleks olnud mingisugune suur ja ihaldusväärne kingitus meile. (Vt Eesti Päevaleht “Anton Aleksejev: partnerid saluudis – Kreml ja Reinsalu”, 28. juuli 2019).
Nüüd tuleks aga tänasesse päeva pöörduda. Teemaks valisin piltlikult öeldes “uued ususõjad” – eriti lääneriikides, kuid tegelikult kõikjal meie maailmas praegu. Sest vaata kuhu tahes: need teemad on sageli suuresti samad. Meeleavaldajad Moskvas ja Hong Kongis ihkavad vabadust (või siis vähemalt rohkem vabadust ja demokraatiat). Või võtame Ameerika Ühendriigid, kus käivad intensiivsed nö kultuurisõjad või õigemini ideoloogilised “sõjad” juba Barack Obama ajast saadik. Kuid ka meie pole pääsenud lõhestumisest, käigu jutt siinpool Atlandi ookeani kas Euroopast või Eestist.
Juhtusin viibima Londonis juulikuu viimastel nädalatel, kui toimus suur meeleavaldus Brexiti vastu vaevalt päev või kaks enne seda, kui Boris “Bojo” Johnson konservatiivide poolt Ühendkuningriigi peaministriks valiti. Huvitavad ajad ootavad teda ja britte ees, sest Johnsonil tuleb teha dramaatilisi valikud. Kas korraldada ennetähtaegsed valimised? Kas astuda järsult Euroopa Liidust välja, ka ilma sellise leppeta, mida Johnsoni eelkäija May läbi raskuste Brüsseliga sõlminud oli? Fraas “ususõjad” pole siin üldse juhuslikult valitud.
Muidugi eksib Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) üks juhtfiguuridest Martin Helme Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga võrreldes. On kujuteldamatu, et Brüssel suudaks või üritaks Suurbritanniat jõuga takistada, kui viimane peaks saama jälle täiesti suveräänseks riigiks, ka EList ühepoolselt välja astudes. Ei tule siin mingit verevalamist, nagu juhtus Ungaris aastal 1956 või nagu võib ka hongkonglasi halvimal juhul tulevikus ees oodata.
Küll aga käib Eestis sõnasõda kõige kõrgemal tasandil, mille käigus vastasele armu ei anta. Välisministeeriumi asekantsler (sellelt kohalt EL struktuuridesse kõrgele positsioonile varsti ümber asuv) Matti Maasikas klaaris Twitteris arveid just eelpoolmainitud “Euroopa Liit = NSV Liit” väite suhtes, segades end ametnikuna mõningate arvamuseavaldajate seisukohalt lubamatul viisil parteipoliitilisse arutellu.
Eesti president Kersti Kaljulaid valas aga juba eelnevalt rohkesti õli tulle, kinnitades USA väljaandele Foreign Policy, et ta EKREt “vihkab”, jättes mulje, nagu Eesti ühiskonnas esineks tõsiseid probleeme rassismiga. President mitte ainult ei pese Eesti (väidetavasti) musta pesu väljaspool Eesti piire, vaid lubab enesele küllaltki pinnapealset tegevust, mida sotsiaalmeedias “vooruse signaliseerimiseks” või siis telegrafeerimiseks nimetatakse.
Nõnda teravneb “kodusõda” Eestis “õigeusklike” EL kasvandike (“broilerite”) ja pooldajate ning protektsionismi uskuvate iseseisvuslaste vahel. Eesti poliitilise eliidi tugevaim osa kaevab end oma brüsselimeelsusega nö kõrgendikesse aina korralikumalt sisse, ja mitte kusagilt ei paista eestlaste tegelikku Boris Johnsonit, vähemalt mitte praegu.
Kui arvestada EL uue, 16. juulil mitte just eriti demokraatlikul viisil Euroopa Komisjoni presidendiks valitud sakslanna Ursula von der Leyeni poliitiliste eelistustega, siis mina suudan küll sellist olukorda ette kujutada, kus EL muutub poliitiliselt vaesemaks Suurbritannia sellest lahkudes kolme kuu pärast, Eesti jääb aga aina tsentralistlikumaks (ning mõeldavasti venelembelisemaks) kujuneva EL nö sundviskes olevaks liikmeks, millisest süsteemist meile väljapääsu küll lihtsal moel ei paista. Seda ka sel juhul, kui Brüsselil pole kommet lahkuda soovijaid militaarselt nuhelda.
Jüri Estam