Ylo Ansoni meenutus Võidupüha ajaloost Connecticuti Eesti Seltsi Võidu-püha/Jaanipäeva tähistamisel 22. juunil 2013. aastal Andoveris Eesti Maal.
Eesti kellaaeg on meie omast seitse tundi ees, see tähendab, et 23. juuni – Võidupüha – on kodumaal juba saabunud ja päikese tõusu ajal heisatakse lipud.
Meie – Eesti – Võidupüha kuulutati riiklikuks pühaks 1923. aastal, seega on tänavu 90. aasta juubel. Võidupüha algus tuli sõja võiduka tulemusena juba 1919. a. kindral Põdderi käskkirjaga heisata Pärnumaal ja Viljandimaal lipud ja pidada paraade.
Aga kui uurime Eesti ajalugu, siis viimase 900-1000 aasta kestel on eestlastel küllalt võite, millised võiksid Võidupüha nime kanda.
Kasvõi kui vaadeldaks vaid viimast tuhandet aastat.
Juba aastal 1030 meie esivanemad/sõdalased peksid Kiievi vürst Jaroslavi sõdalasi Tartu all. Ja järgnevate aastate jooksul – vast 100 järgneva aasta jooksul, peksid eestlased novgorodlasi iga 15 aasta järel.
Ja jätkus eesti rannarahval jõudu ja tahtmist 1100 –1200 vahel teha sõjaretkeid nii Rootsi kui ka Taani randadele. Ajaloolased püüavad seda küll “omamoodi selgitada”, aga aastal 1187. a. tolleaegne Rootsi pealinn Sigtuna hävitati.
See kõik näitab, et Eesti polnud kunagi nn. põline Vene ala, nagu väidab sm. Putin ja ka mõningad kõrgete akadeemiliste kraadidega eesti ajaloolased oma uuemates ajalookirjeldustes.
Rasked ajad saabusid eestlastele aga ristisõdade näol, kui peale aastat 1200 tuldi Liivimaa aladelt ristimise katte all meie rahvast anastama.
Ajalugu on väga pikk. Seepärast tänapäeval märgime sõjalist võitu eelmisel sajandil, 1919. aastal toimunuga. Õigemini toimus see küll Läti pinnal, kus nii eesti kui ka läti Eestis treenitud jõud lõid Landeswehri ja Rauddiviisi 22. juunil 1919.
Ylo Anson
