Leedu taasiseseisvumispäeva tähistamine Vilniuses. Autori foto
Minu ema rääkis mulle, et õppides 1930ndatel aastatel päris Võrumaa äärelalal külakoolis, oli neil kooli juhataja nii edumeelne pedagoog, et lapsed teadsid varakult mitte ainult Eesti Vabariigi vaid ka naabermaade riigipühi. Nii olla selles koolis alustatud nii Soome, Läti kui Leedu riigi sünnipäeva nende riikide hümnide laulmisega.
Olen ikka mõelnud, et kuidas täna meie koolides lastele naabermaade riiklikke tähtpäevi tutvustatakse. Väga huvitav mälupilt on mul endal 1991. aastast Soomest, kui minu hea kolleeg ajaloolane ja kirjanik prof. Heikki Ylikangas viis mind Turu ülikooli juristide seminarile ja mul oli võimalus istuda seal koos vanema põlve Soome juuraõppejõududega, kellel olid enne 1940. aastat, tudengipõlves, olnud kontaktid Eesti eakaaslastega. Minu üllatuseks, ka peale viitkümmend aastat pausi, oskasid need vanahärrad meie olulisi laule eesti keeles laulda. See tegi minu südame väga soojaks.
Nende kahe mälupildiga tahan ma öelda, et kui me tahame, et meie julgeolek oleks tulevikuski kindlam, siis on vaja lastele ja lastelastele anda kaasa rohkem teadmisi meie naabermaade kohta. Ehk võiks ikkagi mõelda, et meie lapsed võiksid osata ka Soome, Läti, Leedu – ja kui meie suhted kunagi peaksid paremaks kord minema – siis ehk sellegi naabri hümni, kelle nime me vahepeal ehk kõva häälega alati öelda ei söanda.
Olen oma tudengitele õigusajaloo loengutes tuletanud meelde kuulsa prantsuse ajalooolase J. Le Goffi ideed, et ajalugu pole mingil juhul ainult kogum ajaloofakte, vaid pigem huvitav reis nii ajas kui ruumis. Ajas ja ruumis liikuda võiks osata iga haritud inimene, see annaks inimesele palju laiema pildi meid ümbritsevatest kultuuridest.
Mõned kuud tagasi sain kutse kolleegilt Vilniuse ülikoolist, kes palus osaleda Leedu Vabariigi taasiseseisvumise päeval seminaril, kus püütakse 11. märtsi 1990 sündmusi Leedus vaadata võrdlevalt ka Läti ja Eestis sündmustega. Olen oma kolleegile väga tänulik, et sain osaleda taolisel üritusel. Inimene võib palju lugeda ajaloost, aga hoopis teine asi on olla kohapeal ja vaadata üle ajalooliste sündmuste kohad koos inimestega, kes ise neis osalesid.
Ma ei teadnudki, et minu Leedu kolleeg, kes õpetab Leedu konstitutsionalismi ajalugu, oli 21-aastase noormehena selles kuulsas Vilniuse inimketis, kes astus Leedu vabaduse eest nõukogude tankide ette. Me teame, et Vilniuses, erinevalt Eestist, ei jäänud inimketi ees tankid seisma ja siin hukkusid rahulikud demonstrandid hüüdega “Leedu” huultel. Minu kolleeg sai inimketis kergemaid vigastusi, kuid haiglas tuli temalgi olla ja midagi annab tema kehas neist vigastustest tänaseni tunda.
Osaledes nüüd koos leedulastega Vilniuses nende taasiseseisvumispäeval, oli see võimalus paremini mõtestada, mida taasiseseisvumise püha siis ühele rahvale tähendab. Leedus on 11. märts tõeliselt püha riigipüha, mida tähistatakse üldrahvalikult suure hardumusega. Leedus pole vist ühtegi inimest, kes näeks konkurentsi Leedu riigi sünnipäevaga 1918. aastal. Seda enam, et Leedu Vabariik identifitseerib ennast riigina ikkagi selle ajaloolise keskaegse Leedu riigiga, mis oli Euroopa ajaloos kindlasti võimsam kui tänane Leedu riik Euroopas. Kuid samas on Leedu rahva jaoks väga oluline Leedu kui Vabariik.
Leedu asub meist juba nii palju lõuna pool, et 11. märtsil on Leedus juba päris kevadine ilm. Kui muidu iga leedulane juba teab, millised üritused neid 11. märtsil ootavad, siis aastal 2016 lisandus siia väga huvitava keskuse avamine Vilniuse südalinnas, mida võiks nimetada riikluse tutvustamise keskuseks. Keskuses saavad nii lapsed kui täiskasvanud teada palju uut nii Leedu ajaloost kui tänase Leedu riigi ja kodanikuühiskonna toimimise kohta. Minul oli haruldane võimalus teha keskuses tutvumisring koos juristist kolleegiga, kelle kommentaarid olid tõeliseks täiendavaks kooliks mullegi, kes ma midagi juba Baltikumi ajaloost tean.
Leedu riikluse keskus asub väga huvitavas hoones, endises piiskopi residentsis, kus mingil ajal elasid Vene impeeriumi ajal ka Vilniuse kubernerid. Seda väga ilusat hoonetekompleksi pakuti vahepeal Leedu presidendi residentsiks, aga praegune president oli sellest loobunud, väites et selline kesklinnas asuv ajalooline hoone peaks siiski kuuluma rahvale.
11. märts on Leedus kindlasti ka kaitseväelastele pidupäev, kus nii kutselised sõjamehed kui meie Kaitseliidu sõsarorganisatsioon end rahvale täies säras näitab. Vilniuses on sel päeval veel palju üritusi, aga kuna Leedu on väga katoliiklik maa, siis koguneb riigi poliitiline eliit koos rahvaga ühisele palvusele Vilniuse katedraalis, mis oli sel päeval loomulikult rahvast puupüsti täis.
Leedu palub sel päeval nii nende inimeste hingede eest, kel oli sel keerulisel ajal nii palju kodanikujulgust, et astuda relvitult tankide ette, hüüdes tankides istuvatele sõduritele vaid üht sõna Lietuva. Kuid palvuses mõeldakse Leedus ka taasiseseisvumise tähtsusele. Leedu ajalugu on olnud piisavalt traagiline, et rahvas saaks aru, kui tähtis on võidelda aadete eest ka olukorras, kus see kõrvalseisjatele võiks paista ehk lootusetuna.
Tegelikult on taasiseseisvumise päeva tähistamine sügava tähendusega noortele, sest nemad kasvavad täna Leedus teadmisega, et riiki ja rahvast ei saa hävitada. On tore vaadata, et noorem põlv kasvab teadmisega, et nendel lasub vastutus oma riigi ees. Iga kodanik saab juba lapsena teada, et kui nende riiki rünnatakse, siis tuleb seda kaitsta. Kui riik on kannatada saanud, siis kodanike kohustus on riik kindlasti uuesti üles ehitada.
Vaadates, kuidas rahvas kogunes Vilniuse katedraali palvusele, meenus mulle Riias Mustpeade maja, kus momendil asub veel viimaseid kuid ajutiselt Läti presidendi kantselei ja mille fasaadile kirjutas vennaskond ühe väga huvitava soovi: kui mind hävitatakse, siis ehita mind uuesti üles. Väga ratsionaalne inimene võib selle üle ehk isegi naerda, kuid need, kes Riia Mustpeade maja fassaadile selle lause kunagi kirjutasid, mõtlesid seda tõsiselt. Teise maailmasõja pommitamise ajal hävis Riia ajalooline vanalinn ja nende hävitatud hoonete seas oli ka Mustpeade uhke maja. Kuid 1990ndatel aastatel toimus Riia Mustpeade maja taastamiseks rahvusvaheline korjandus ja see maja tõesti taastati väga kiirelt.
Seega, vaadates kuidas tähistatakse Leedu riigi taastamise päeva täna, siis ehk tasuks meilgi läbi mõelda oma riigi taaskäivitamise tähtsus just selles võtmes, et õpetada nooremale põlvkonnale vastutust oma riigi ees. Positiivse suhtumisega oma riiki süstime me oma laste ja lastelaste südamesse midagi väga ilusat, mis teebki neist oma riiki austavad ja armastavad kodanikud, kes on võimul olijate osas alati väga nõudlikud, samas ise kodanikena aktiivsed ja valmis panustama oma riigi heaks.
Elades leedulaste taaiseseisvumispäeval nende pidupäevale südamest kaasa, tänasin neid südames, sest nende julgus ja tahe nii jaanuaris 1990 kui 11. märtsil 1990, andis midagi juurde meilegi Eestis. Heade naabritena üksteist toetades ja innustades sai teoks 20. sajandi lõpus Balti riikide tulek iseseisvate demokraatlike riikide kogukonda, mida peetakse omamoodi imeks. Aga imed sünnivad siis, kui me ise imedele lootmata julgeme astuda samme, mis on omased vaid vabadele ja väärikatele inimestele.
prof. Peeter Järvelaid