See oli 16. jaanuaril s.a. kui sain teate, et olen kaotanud oma lapsepõlvesõbra Viktor Minneste. Nimelt tagastas Chicago postkontor Viktorile saadetud sünnipäevakaardi märkusega “Deceased”. Olin seda juba kartnud, sest hilissügisel katkes meie kirjavahetus ega tulnud temalt ka traditsioonilist jõulutervitust.
Viktorist sai mu lähedane sõber, kui elasime 30ndatel aastatel samas majas Tartus. Poisikestena mängisime koos teineteise kodudes, käisime raudteejaamas ronge vaatamas ja kelgutasime talvel Toomemäel. Viktori isa, Viktor Sr. (1904-95), oli ametilt ajakirjanik ajaleht “Vaba Maa” juures. Selgelt on meeles tema kuju, kui ta nende väikeses korteris kirjutuslaua taga töötas. Viktori vaikse iseloomuga ema Alice’t (1906-89) mäletan samuti hästi. Aastal 1939 sündis neile teine poeg nimega Valdur. Kui saabusid rasked ajad, läksid meie perekondade teed lahku, kuid kohtusime uuesti Saksamaal, Blombergi põgenikelaagris. Jälle oli mul Viktoriga palju ühist, sest muu hulgas uurisime tema poolt konstrueeritud lihtsa teleskoobiga taevalaotust.
USA-sse saabudes ei kohtunud me enam kunagi silmast-silma. Viktori pere elas New Yorgi osariigis. Tema ise töötas elektriinsenerina Chicagos, enamuse ajast Bell & Howell Co. juures, hiljem mitmes teises elektroonikafirmas. Pensionile jäi Viktor 1995. Ei mäleta, kuidas meie kirjavahetus 90ndatel aastates käiku sai, kuid see kestis truult kuni lõpuni ja nii sain ma kaasa elada nende perekonna rõõmudele ja muredele. Õnneks on sellest kirjavahetusest enamus säilinud ja nüüd on tal eriline väärtus. Nimelt oli Viktor, lisaks oma tehnilistele võimetele, osav sulemees ja andekas luuletaja (sellest hiljem). Viktori ema, Alice Lembra Minneste, pärines Hiiumaa kõrval asuvalt Kassari (pool)saarelt. Kassari loodusilu jättis Viktorile eluaegse mulje ja temale pühendas Viktor oma ühe kaunima luuletuse “Kassari suvi” (vt. VES, 27. juuni 2013). Sama tundesügavusega kirjeldab Viktor aega aastal 1989, kui ema lamas surivoodil. Võib siis ette kujutada, milline löök oli perekonnale noorema poja Valduri enesetapp 1983. Käesolevad read pole koht, kus analüüsida Viktor Minneste erakliku elustiili põhjusi ega selle võimalikke juuri ta perekonnapärimustes. Meenutan teda kui sõpra ja elujulget indiviidi, kes tagasilöökidest hoolimata säilitas positiivse maailmavaate – ka siis, kui halvenev tervis teda viimastel aastatel sundis ülepäeviti käima haiglas veredialüüsi saamas.
Lahkunud sõpra Viktorit esile tõstes mälestan teda kui innukat luuletajat – nii eesti kui inglise keeles – ning väsimatut eesti luule tõlkijat. Hulk aastaid saabus temalt vähemalt kord kuus ümbrik, milles 4-5 luuletõlget koos originaaltekstiga. Nii on mul temast säilinud tuhandeid lehekülgi poeesiat – ärkamisajast kuni tänapäeva autoriteni. Kuna Viktor oli lisaks ka esseist, siis on temast jäänud sama suur kogu kommentaare poliitilisel, rahvuslikul ja usulisel alal. See kõik on kultuuriajalooliselt väärtuslik materjal, millele püüan tulevikus kodu leida.
Lõpetades meenutan tänutundes Viktori isiksust ja tema panust. Mälestus temast ei kao.
Raul Pettai