Toronto eestlaskonna noor tõusev täht ja aktiivne tegija Veiko Parming peab huvitavaid kõnesid vabariigi aastapäeval, on üks noorimatest Eesti Maja juhatuses, “Kungla” rahvatantsurühmas on koguni Veiko-nimeline tantsuhüpe. Lisaks sellele on Veiko veel miinipildujapatarei reservkapral Parming, Kodu-Eesti ajakirjanduse lemmik, kes andis hiljuti Eestis sõjaväe suurõppusel “Siil” edukalt intervjuusid. Igapäevase leiva aga annab Veikole töö transpordispetsialistina Torontos.
Oled väga mitmekülgne inimene. Milline neist Veikodest on Sulle endale kõige südamelähedasem – kas transpordispetsialist, sõdur, rahvatantsija või Toronto eestlaskonna aktivist? Või on Sul ehk veel mõni selline külg, mis siin mainimata jäänud?
See on väga keeruline küsimus. Kõige südamelähedasemad on minu eriala ning eestlus. Kui pidada viimast silmas, siis olen uhke, et kuulun ka Eesti Üliõpilaste Seltsi, olin palju aastaid Kalevi skautide rühmajuht ning olen varem laulnud mitmete kooride ridades.
Eesti Maja juhatuses on kaks minust veel nooremat – sel aastal sai juhatus juurde neli alla 30-aastast liiget. Toronto eestlaskond ei ole enam nii võimas, kui ta kunagi oli, aga väliseestlased mujalt peavad seda veel päris tugevaks.
Eesti Maja on isiklikult minu jaoks (peale Kotkajärve) kalleim “Eesti” paik Kanadas. Kui ma noorem olin, siis ma käisin Eesti Majas 2–4 korda nädalas erinevatel üritustel. Kahjuks on see maja vana ja kes teab, kaua ta veel vastu peaks. Ma tahan, et uus maja, mille me asemele ehitame, vastaks meie vajadustele ja sellepärast ma kandideerisingi paar kuud tagasi juhatuse liikmeks. Kui ma ütlen, et “meie” ehitame, siis ma pean silmas kogu meie ühiskonda. Mu lootus on, et me kõik võtame selle projekti täielikult omaks, lööme kaasa, aitame oma võimete ja oskuste kohaselt nagu 50–60 aastat tagasi. Päris põnev ju – me ei kisu ainult maha, vaid ehitame midagi uut! Ma usun, et see on psühholoogiliselt midagi väga positiivset.
Millest räägid oma loengus MÜ-s?
Metsaülikooli loeng keskendub aastale, mille ma veetsin Eestis ajateenistuses. Teenisin Võru linna Kuperjanovi jalaväepataljonis miinipildujapatareis. Siin on nii palju asju, millest saaks rääkida. Eks eelkõige üritan luua kuulajale pildi ajateenistusest ja Eesti Kaitseväest. Ma usun, et vähesed kujutavad hästi ette, mida ajateenistus endast kujutab, kuna see Kanadas meil puudub. Mul endal küll polnud sellest enne mingit aimu. Kui otsus juba tehtud, siis üks vanem härra tõmbas mu kõrvale ja hoiatas, et Eestis peab ikka ettevaatlik olema, kuna sovetlik dedovštšina ei ole veel likvideeritud. Ent ajateenistus 2014. aastal oli siiski väga kõvasti arenenud, võrreldes Vene ajaga. Samas see erines ka päris palju sellest, mida kujutaks ette näiteks Ameerika sõjaväes. Nii et loodan viia kuulaja kurssi ajateenisusega – selle igapäevaeluga, rolliga ühiskonnas jne.
Kas oled mõelnud päriseks Eestisse kolida?
Eks mul selline unistus on. Tõtt öelda, ideaal oleks elada peamiselt Eestis ja töötada Põhja-Ameerikas, kuid praegune tehnoloogia veel ei võimalda seda. Tegin otsuse, et karjäär on hetkel kõige olulisem ja seega praegune plaan on kindlasti jääda Torontosse. Mul on küllaltki spetsiifiline eriala ja tugev haridus – kui teen eriala suhtes kompromissi, siis seda alles hiljem elus. Tore oleks kunagi kasvatada lapsi Eestis.
Eesti on väga põnev väike riik ja minu esivanemate maa, mis kasvab väga kiiresti, teeb tasa 51 aastat kaotatud aega. Seal ei pea mõtlema, et ajan “eesti asja” – kultuurseid tegevusi on igal pool. Eesti loodus on ka eriti armas. Igal juhul, pärast ajateenimist tunnen veelgi kindlamalt, et Eesti ei ole vaid esivanemate maa, vaid ka minu kodumaa. Ehkki mitte ainuke, siiski kodu.
Sinu vabariigi aastapäeva kõne Toronto Eesti Majas avaldas kuulajatele sügavat muljet. Kuidas näed eestluse tulevikku Kanadas?
Paar inimest on mulle öelnud, et nad kuulasid mu kõnet, aga kahjuks said vähe aru, kuna nende eesti keele oskus lihtsalt ei ole sel tasemel. Ma üritasin kõnet tõlkida inglise keelde, aga see ebaõnnestus – õiged sõnad ei tulnud pähe õiges järjekorras. See osutus väga kummaliseks ja frustreerivaks kogemuseks.
Keele küsimus saab meile veelgi olulisemaks. Inglise keel on valdav juba paljudel üritustel. Teatud eesti keelt mitteoskavad inimesed on suurimad Eesti patrioodid, keda ma tunnen, kuid tõde on see, et keelt on raske õppida, eriti täiskasvanuna. Samas ei saa me eesti keelt hüljata, sest see on meie side “suurema” eestlusega Eestis. Me peame olema osavad kasutama mõlemaid keeli parasjagu – andma noortele aluse, mis aitaks neil Eestis end kodusena tunda, ent väldiks samas mitterääkijate kõrvalejätmist. Ma usun, et see on reaalselt tehtav.
Näen, et kogu maailmas muutuvad kultuuriparadigmad üpris kiiresti. Toronto eestlust ei saa minu arvates pidada enam eelkõige pagulasühiskonnaks. Me peame olema uhked, et see oli meie taust, meie alus, aga see sõna ei kirjelda meid ühiskonnana. Ei saagi, sest see tähendaks ajaloolise katastroofi (ehk II maailmasõja) endaga kaasas kandmist ka tulevikku. Ma kujutan ette Toronto Eesti ühiskonda suures üleilmastunud eestluse maailmas, mille keskpaik on vaba Eesti. Meie oleme üks mitmetest “väliskoondustest”, kusjuures üks markantsematest, ma usun. Meil on pakkuda teatud asju, mida Eestil ei ole, näiteks elamine väga mitmepalgelises suurlinnas; Eestil on ilmselgelt pakkuda seda, mida meil siin ei ole. See sümbioos kestab seni, kui informatsioon ja inimesed liiguvad edasi-tagasi ning eestlane olla on uhke ja hea. Kuid see teema nõuaks juba omaette artiklit. Võibolla jääb järgmiseks kõneks!
