Elu, tema algus ja levik, on inimsoo huvi köitnud aastatuhandeid.
Ühes varasemas artiklis (2014) käsitlesin teemat, lähtudes loodusseadustest (füüsika ja keemia), mis kehtivad meid ümbitsevas universumis.
Miks ma loodusseadusi usaldan, selleks on kaks põhjust.
Esiteks oleme suutnud nende abil selgitada universumis esinevaid loodusnähtusi: planeetide liikumine, valguse levik, tähtede kaugused, äike ja elekter, bioloogilised nähtused jpm.
Teiseks on loodusseaduste analüüs ette kuulutanud nähtusi, mida alles hiljem on katseliselt tõestatud – relatiivsusteooria näiteks.
Nii võib eelnenu alusel kindlalt väita, et ka laiemas universumis peaks leiduma orgaanilistele ühenditele toetuvat elu, kus iganes looduslikud tingimused – temperatuur, surve ja kiirgus – seda võimaldavad.
Jah, meie eluvormidest on need elud tõenäoliselt drastiliselt erinevad, tänu asukoha tingimustele.
Mõelgem vaid kui erinevaid vorme esineb juba Maal!
Aga elu üldist levikut universumis eitada ja seega inimest universumi kuningaks kuulutada me küll kuidagi ei saa.
Käesolevas arutelus vaatlen elu esinemise võimalust teisest vaatepunktist, nimelt tõenäosusteooria.
Lähtepunktiks on maailmaruumi täitvad täheparved, üldnimega galaktikad.
Elame ise Linnutee galaktikas, mille läbimõõt on umbes 180,000 valgusaastat (VA).
Kuna VA on kaugus, mida valguskiir, lennates 300,000 kilomeetrit sekundis, katab aastaga, siis on tegemist inimmõistusele haaramatu suurusega.
Linnutee tähtede koguarvu hinnatakse 100-400 miljardile (billion).
Miljard on 1 üheksa nulliga ehk 109.
Galaktikate koguarvu meile nähtavas maailmaruumis hinnatakse 200 miljardile, seega 200 x 109.
Igas neist on vähemalt sada miljardit tähte ehk 1011.
Sellest järgneb, et tähtede koguarv ruumis on 200 x 1020 juures.
Nüüd arutame asja siit edasi, kindluse mõttes teaduslikke hinnanguid konservatiivselt kasutades.
Esiteks on väidetud, et tähtede ümber tiirlevate planeetide koguarv galaktikates on vähemalt sama, mis tähtede arv.
Eks noorematel tähtedel planeedid alles kasvavad, kuid vanematel võib neid juba rohkelt olla (Päikesel näiteks, on neid üheksa, kui Pluto juurde arvata).
Võtame siis planeetide arvuks eeltoodud arvu 200 x 1020, ehk lihtsalt 1020.
Oletame järgmisena, et eluks sobivad neist vaid 0.01%, sest paljud ematähed pole nii stabiilsed nagu meie Päike.
Seega jäävad kandidaatideks 1016 planeeti.
Edasi oletame, et tegelik elu, ükskõik kui primitiivne, leidub neist vaid 0.01% juhul, seega 1012 planeedil.
Kõrgelt arenenud elu, s.t arenenud tsivilisatsioone, olgu sellest vaid 0.01%: 108 planeeti ehk sada miljonit.
Et olla võimalikult konservatiivne, vähendame aktsepteeritavat protsenti veelgi sajakordselt.
Siis on lõpptulemuseks ikkagi miljon tsivilisatsiooni.
Neist on osa arengu alal meist taga, osa aga kaugel ees, sest juba 1000-aastane vahe arengus oleks tohutu, umbes nagu meie ja varajane keskaeg.
Kordan aga veelkord, et eelnev arvuline analüüs on vaid umbkaudne, tõenäosusel põhinev hinnang, inglise keeles “order of magnitude estimate”.
Siiski näitab lõpptulemus, millega on tegemist.
On küsitud, et kui nii, miks pole me nendest teistest tsivilisatsioonidest midagi kuulnud?
Miks pole nad meile elumärke saatnud või koguni meid vaatama tulnud?
Käsitlesin seda juba eelmises artiklis, kuid rõhutan veelkord maailmaruumis valitsevaid kaugusi.
Meile lähim Linnutee täht, Alpha Centauri, on 4.3 VA kaugusel.
Ka kui lendaksime kiirusega 30 km/sec. (Maakera tiirlemise kiirus Päikese ümber), võtaks meil ikkagi 40,000 aastat, et temani jõuda.
Lähim suur galaktika (Andromeda galaktika samanimelises tähtkujus) on meist 2.5 miljonit VA eemal ja kaugeimad nähtavad galaktikad on juba sadade miljonite valgusaastate taga.
Nii et…
Raul Pettai
