Tantsu-/lauluetendus esmaspäeval ja laulupidu koos tantsijatega reedel laeva peateatris olid kahtlemata tippüritused KLENKi kruiisil. Kuid rahvale pakuti ka palju muud.
Esimesel peatusel Princess Cays Bahamas oli randa paigutatud Eesti lipp, mis võimaldas meil üksteist ujujate hulgast leida. Hommikuti peeti joogatunde Enely Jäägeri juhatusel. Peale etendust määras Jüri Tults koha, kus koguneda, et meie traditsiooniline endiste Geislingeni õpilaste grupifoto teha. Sellest saame ju näha, kui noored me ikka veel oleme – vähemalt fotol.
Nägime filme “Laulev revolutsioon”, “Üheshingamine” ja “Mandariinid”. Viimane oli eriti liigutav eesti film, millest on siin ajalehes juba varem kirjutatud.
Kuulasime loenguid. Jaak Rakfeldt rääkis teemal “Kognitiivne/Dialektiline käitumisteraapa”; Taavo Virkhaus tutvustas meid “dirigentide saladuste ja telgitaguste sündmustega”; Keto Soosaar rääkis väga huvitavalt vaatepunktist, mida me surelikud oma ümbrust pealiskaudselt silmitsedes ei näe: “Sillad, kosmos ja molekulid”. Ain Haasi ettekande teema oli “Rahvapilli traditsioonide taaselustamine”.
KLENKi rahvas ühines ka laeva üldiste üritustega, kui selleks aega leiti. Näiteks tõusime üksteise järel redelile, et šampust šampuse purskkaevule/klaasidevirnale valada, raisates seda head jooki. Tähtsam üritus oli aga samas laeva aatriumis peetud Tiina Mitt Flawni klaverikontsert. Tiina on meile hästi tuntud klassikalise muusika klaverikunstnik Torontost. Kuulasime vaimustusega.
Muidugi oli enamikel õhtutel kavas ka “salakõrts”. See toimus erinevates kohtades. Nendel pakkusid mõistlikku tantsumuusikat meie Sirje ja Rein Kurg. Need õhtud olid suletud teistele laevalistele kui erapidu – „private function”.
Salakõrtsi nimi pärineb ajast, kui kord Lääneranniku Eesti Päevad toimusid ühe ülikooli alal, kus alkohoolsed joogid olid keelatud. Siiski leiti kelder, kuhu eestlased kogunesid, et meie traditsioonide kohaselt salaja pidutseda.
Autori foto
Viimasel kruiisiõhtul oli salakõrtsiks reserveeritud klubiruum laeva 18. korrusel poole üheksast kuni poole üheteistkümneni. Kuna oli viimane aeg veel sõpru kohata, oli klubiruum täis. Laulsime ja tantsisime. Tänasime Reinu ja Annet. Oli lõbus, kuni meie aeg klubis lõppes ja laeva meeskond diskomuusika käima pani. Seda oli võimatu vaigistada. Algas metsik trampimine, mis kestis ilma hingetõmbepausita. Tundus, et see muusika viis meid tagasi aega, enne kui me Aafrikast 70,000 aastat tagasi lahkusime.
Kuid leidlik KLENKi rahvas läks koridori ja seal kestis hoogne eesti laul edasi. Eesti Meestelaulu Seltsi poolt varutud laulikud olid suureks abiks. Ajaga hakkasid lauljate read hõrenema – vist mindi kajutitesse pakkima, sest kohvrid tuli panna kajuti ukse juurde varahommikuseks maaletoimetamiseks.
Aga see polnud noorema põlvkonna peo lõpp. Euroopa Eestlaste koori rahvas oli leidnud, et söögisaal 15. korrusel oli tühi – oli ju kesköö. Pandi lambid põlema ja koguneti kitarrimehe ümber ja laul käis edasi. Siis tuli Kalev Lindalil uus mõte. Ühes klubiruumis neljandal korrusel oli klaver lukustamata. Järgnesime talle. Panime lambid põlema ja laul läks jälle lahti. Eestlastel on ju kohutav suur lauluvara, mis vastandina ameeriklastel puudub. Elan ju nende seltskonnas ja tunnen puudust meie laulukultuurist. Kell oli ligi kaks, kui tänasin neid, et mind kampa võeti, ja läksin kohvreid pakkima. Imestasin, kui kaua lubas selle koori ühine energia mul noorema põlvkonnaga kaasa lüüa.
Laupäeval oli kiire hommikusöök ja siis pidi laevarahvas ootama kaua, kuni Ameerika tolliametnikud olid valmis meid mandrile vastu võtma. Hüvastijätmine oli kurb.
Hiljem kuulsin, et kruiisi üritused polnud veel kõikidele läbi – mitmetele anti kaasa mingi tõbi kurguvaludega, mis kestis ligi nädala peale neid kohutavalt toredaid päevi Kariibi merel.
Olge tänatud: Rein ja Anne ja kõik te abilised! Ei usu, et niisugust KLENKi saab korrata!
Arved Plaks
