Foto: firstestonianchurch.com
Erik Norkroos omandas filmihariduse Arvo Iho filmikoolis. Tootnud dokumentaalfilme üle 20 aasta. Olnud operaatoriks rohkem kui 60 Eesti dokumentaalfilmi juures, sealhulgas ka paarile lühimängufilmile. Aeg-ajalt teinud filme ka autorina. Hetkel töötab ümbermaailmapurjetaja Ahto Valterist jutustava filmi “Ahto. Unistuste jaht” kallal, mille režissööriks on Jaanis Valk.
24. veebruaril jõudis Eesti Televisiooni eetrisse film “Hingemaa”, mis räägib esimesest eestlaste ehitatud kirikust Ameerikas Chicago lähedal Gleasonis, mille ehitamisest möödus hiljuti 100 aastat. ERR portaalis on üleval intervjuu filmi režissööri Erik Norkroosiga.
Mis on teie filmi põhiline idee?
Ain Kalmus on kunagi kirjutanud oma raamatu “Hingemaa” tutvustuses: “Sajandeid on eestlaste südames hõõgunud salatuli, igatsus oma maalapi ja kodupaiga järele. Möödunud sajandi keskpaiku see võttis uue suuna – maata eestlane muutus väljarändajaks, kes otsis endale hingemaad. Aegade jooksul muutus see sõna oma kodupaiga ja hingerahu sümboliks. Hingemaa otsingul on palju meie rahvast valgunud üle kogu maakera. Suurem enamus neist on oma rahvale jäädavalt kaduma läinud.” Kuigi Ain Kalmus kirjutas need read juba 1948. aastal, tundus, nagu poleks vahepeal midagi muutunud.
Kalmuse mõte tundus endiselt huvipakkuv ja inimeste rändamise ja oma koha otsimise teema aktuaalne. Ka täna minnakse laia maailma olude sunnil, korralikuma teenistuse ning elujärje parandamise või siis õnne ning hingerahu otsimise eesmärgil. Nendestki paljud, kes tänapäeval Eestist sedaviisi välja rändavad, ei tule enam kunagi Eestisse tagasi. Peamine idee oligi jälgida, mismoodi välja rännanud eestlased täna oma praeguses kodus elavad ja toimetavad, mille pärast südant valutavad, mille üle kurvastavad, millest rõõmu tunnevad…
Miks valisite just sellise teema?
Mind paelusid sealsed inimesed ning intrigeeris inimeste unistus Ameerikast kui tõotatud maast, kõikide võimaluste maast. Samas seal kusagil õhus, kõige selle kohal, oli siiski ka mingi tajutav kurbus ning koduigatsus. Ka meie filmi peategelane, ehitusoskustega toimekas töömees Jaan Pärnumaalt, oli 90ndate lõpus mees, kes ehitas üles meie esimesi pangahooneid, ent kes oli sunnitud siiski minema Eestist ära Ameerikasse tasuvamat tööd otsima, kuna Eestis teenitud palgaraha alusel talle pangast oma elukoha rajamiseks laenu ei antud. Kui algselt oli Jaanil plaan Ameerikas vaid Eesti kodumaja jaoks ehitusraha teenida, siis täna on ta mingil põhjusel sealsamas Ameerikas omale kodu ning pere rajanud ja elanud seal juba rohkem kui 15 aastat – selliseid töökaid ja tegusaid Eesti mehi ja naisi voolab meilt ära sarnaselt tuhandeid.
Südames tunnen kõike seda tunnistades ühteaegu nii ääretut kurbust kui ka rõõmu. Kurbust seetõttu, et need inimesed on Eesti jaoks võib-olla igaveseks kaotatud. Head meelt aga seetõttu, et nad saavad hakkama, on õnnelikud ning sageli on nad suuremadki Eesti patrioodid kui eestlased kodumaal.
Milline on teie arust Eesti dokumentalistika olukord praegusel hetkel?
Ma ütleks, et olukord on tegelikult veidi segadusseajav ning seetõttu ka pisut ebakindel. Raha filmide tegemiseks justkui tundub olevat (vähemalt selline on üldlevinud arvamus valdkonnast), häid tegijad nagu samuti on, aga suure läbilöögiga filme (pean siin silmas kinosaale ja kassasid raputavaid rahvusvahelise või siis ka suure kodumaise menuga dokumentaalfilme) ei ole. Kas selline turvaliselt keskpärane olukord sünnitab keskpärasust?
On üksikuid filme, mis tõusevad teistest pisut rohkem esile, aga selliseid, mis maailma raputaks ja maailmas teistele teed näitaks või siis meid ja maailma heas mõttes paremaks muudaks, ei ole. Ma ise leian põhjuse olevat selles et kuna dokumentaalfilmide eelarved on võrreldes muu maailma eelarvetega siiski veel väikesed, nõudmised ja ootused filmidele ning filmitegijatele aga suured ja need kasvavad pidevalt, siis see kõik tekitabki tegijais parajal määral stressi, mida igaüks enam naljalt välja ei kannata. Kogu maailma valu olemasoleva rahasumma eest meeleldi enda kanda enam ei võeta.
“Hingemaa” on ETV eetris uuesti 23. märtsil ja järelvaadatav ETV veebist etv.err.ee “järelvaatamine”
