Inimese keskmine eluiga on 80 aastat, pluss-miinus paar aastat. 80 aastat tundub väga pikk aeg, aga mitte enam siis, kui oled üle 70. Kes tahaks elada 100-aastaseks? Inimene, kes on 99 aastat vana.
Kui sa oled enamuse ajast üksinda, nagu paljud meist on, harjud sa asjadega nii, nagu nad on. Minu naine töötab Tallinnas ja mina olen kibedasti ametis maalimise, kirjutamise ja loomade järele vaatamisega Lõuna-Eestis. Kui mu naine tuleb maale, siis korraldab ta siin elamist ja sätib kõik teisiti, kui mina olen harjunud, et ei tuleks ette üllatusi.
Minu naaber Karli astus läbi, ämber käes, et võtta sooja vett ja sulatada üles pump kitsede jaoks. Hiljutine külm tekitas mõningaid probleeme loomade jootmiseks vee saamisel. Mina maalisin parajasti ja Karli läks meie duširuumi kuuma vett võtma. Ma ei pööranud sellele suurt tähelepanu, enne kui järgmisel hommikul duširuumis sahmaka jääkülma vett ootamatult kaela sain. Karli oli vahetanud ära kuuma ja külma vee väljumise ja nii sain ma hommikul üllatuse osaliseks.
Vanemaks saades tekib elus rutiin ja elu jookseb nagu kella mööda. Ajalugu on midagi samasugust. Rahvad mäletavad aega, mil nad olid kõrgpunktis. Näiteks Balkani riikides on nii, et iga sealne väike rahvas oli mingil ajalooetapil domineerivaks jõuks, ja nende jaoks on tegemist kuldse ajaga, mida nad tagasi ihaldavad.
Me mäletame oma noorusaega täiuslikuna. Tõenäoliselt olime siis noorukid, kes olid täis ideid, aga sinna ei mahtunud mitte ühtegi kohustust, välja arvatud kohustused teha ära eksamid. Me tundsime, et maailm on meie jaoks avatud ja ootab meid. Täna hommikul habet ajades märkasin, et mul on ikka sama palju juukseid peas kui 1960ndatel aastatel. Need olid minu hiilgusepäevad. Kannan ka täna samasuguseid teksaseid nagu siis ja minu maitse riietuse suhtes ei ole selle ajaga muutnud. Kui siin midagi muutunud on, siis tänu minu naisele Helile. Aga see riietus, mis on mugav ja kodune, on ka õige. Naised, keda ma tean, kannavad samas stiilis soenguid, nagu nad kandsid oma nooruses.
Tänapäeval saame me teha botoxi süste, mis küll halvavad meie näolihased, aga teevad väljanägemise nooremaks. Me saame juukseid värvida, nägu lasta lõigata ja hambaid valgendada. Meil on pesu, mis tõmbab keha kumerused oma loomulikesse kohtadesse. Me oleme ümbritsetud reklaamidest, mis lubavad, et näeme järgmisel aastal nooremad välja või et me säilitame oma nooruse. Veelgi parem – me võime elada 150-aastaseks!
Meie kultuuris püütakse hoiduda vananemisest. Aga nii kaua, kui me ei ole nõus vananemist aktsepteerima, loobume me võimalusest olla tugevad ja väärikad vananemisse suhtumises, suhtumises sellesse, mida see meie ellu kaasa toob. Niikaua kui me tahame säilitada illusiooni sellest, kes me kunagi olime, oleme viljakad tarbijad, kes soovivad säilitada kõik, mis me enda arvates olime, hoolimata kuludest.
Noorena vaatasin ma peeglisse, tahtes teada, kuidas ma välja näen, sest sealt vaatas mulle vastu see isik, kes ma olin. Ma nägin selle kallal vaeva, et näha suvel rannas parem välja ja meeldida tüdrukutele. Nüüd aga ei ole see isik, kes mulle täna peeglist vastu vaatab, enam see, keda ma olen pidanud endaks. Mingis mõttes on ta muutunud minu vaenlaseks. Ja mingil hetkel ei pööra ma talle enam seda tähelepanu, mis vanasti.
Lihtne tõde on see, et kohe, kui me sellesse maailma saabume, hakkame me vananema. Me alustame ja me lõpetame. On meie valik, mis jääb selle kahe vahele.
Viido Polikarpus