Sõmerpalu mõisa peahoone. Foto Vikipeediast.
Mina olen end Tallinnast välja registreerinud ja olen nüüd Sõmerpalu valla kodanik. See on esimene kord, mil ma hääletasin kohalikel valimistel hoopis Lõuna-Eestis. Keema küla, kus ma elan, ja Kurenurme, mis asub meilt kilomeetri kaugusel, kuuluvad mõlemad Sõmerpalu valla alla. Vikipeediast lugesin Keema küla kohta veel ka seda, et siit on pärit ooperilaulja Väino Puura. Seda oli mul tore lugeda, sest on ju Väino õde minu abikaasa ja nende kodutalus ma praegu elangi.
Valimisjaoskond asus Sõmerpalu vallamajas. Raske uskuda, et kunagi oli Sõmerpalu samuti hansasadam! Paljusid jõgesid ja ojasid kasutati talvel jääteedena liikumisel Venemaalt Läänemerele. Sõmerpalul on pikk, mitmekesine ja rikas ajalugu. Sõmerpalu mõisahoone kuulus keskajal von Kursellidele ja ehitati algselt vasallilinnuseks, sellest on säilinud vaid varemed. Liivi sõja ajal hoone hävitati ja ehitati hiljem uus peahoone. Kaunis ja muljet avaldav historitsistlik mõisa peahoone, nagu me seda täna näeme, sai valmis von Mölleri ajal 1860. aastal. Praegu on mõisahoone eravalduses.
Mõisa peahoones asusid Nõukogude ajal nii kool kui sovhoosi kontor.
Tulles tagasi valimiste juurde – koolibuss sõitis valmiste päeval ringi ja viis valima vanemaid inimesi või kaugematest kohtadest neid, kes muul moel ei saanud ise Sõmerpallu tulla. Hiljem viidi inimesed ka koju tagasi. Nägin mitmeid oma naabreid ja tuttavaid Sõmerpalu poe juures bussi ootamas, et neid koju tagasi viidaks pärast hääletamist. See võimaldas paljudel ka poest läbi minna ja oma ostud sooritada. Ilm oli külm ja niiske, aga inimestel paistis olevat kõigele vaatamata hea tuju. Pärast hääletamas käimist kutsusid Karl Kaska ja tema tütar Daila meid Heli ja tema onupoja Tõnuga Varese külalistemajja pannkooke sööma. Karl ütles, et see on nende pere traditsioon valimiste päeval. Karli naine Merike töötab Varese külalistemajas, nii et meil kõigil oli tore kokku saada.
Minu meelest on valimiste päeval hääletamas käimine hoopis toredam, kui teha seda kodus arvuti taga istudes ehk e-hääletades. Ka noortele anname sellega eeskuju, et nad läheksid valima, näidates neile, et see on tähtis päev.
Koju jõudnud, võtsin ma vastu telefonikõne ühelt oma Udsali tuttavalt. Ta rääkis, et ma peaksin oma järgmises leheartiklis kirjutama sellest, et Udsali ja Haidaku inimesed ei teadnud valijate bussi marsruuti ja kellaaegu, aga ka sealt oleksid paljud tahtnud bussiga Sõmerpallu sõita. Tulevikus peaks busside ajad ja marsruudid edastama kõigile posti teel või vähemasti olgu need üleval bussipeatustes. Vastasin talle, et olin ise näinud Udsali inimesi tagasisõidubussi ootamas, aga tunnistasin, et tema märkus on siiski tähelepanu väärt.
Mulle räägiti, et kui sa valima ei lähe, siis on see sama, kui sa astuksid bussi, mis peaks viima Tartust Tallinnasse ja sina soovid maha minna enne pealinna asuvat Peetri külas. Tegelikult sõidab see buss hoopis Narva ja sul ei jää muud üle kui kaasa sõita, lootes, et ehk kunagi jõuab see buss ka sinu soovitud Peetri külla.
Viido Polikarpus