Sirje Kiin
Viimne võimalus
Sa võta ilust viimne ilu
ja tõest võta viimne tõde,
peab olema – siis võltsist viimne võlts
ja kaunidusest viimne kaunis,
hääst viimne võimaline hää
ja naiselisest õrnem õrna
ja võta valust viimne valu –
ning kannatuse viimne katse! –
Mis lõid sa selle tule süles,
see tõstab sind ja teisi üles.
Juhan Liiv
Kui olin Tartu Ülikooli esimese kursuse eesti filoloogia üliõpilane, vaevalt 18-aastane noor inimene, saadeti meid suvel rahvaluule praktikale, et koguksime rahvalaule, rahvakeelt ja lugusid.
Mina sattusin Rannu piirkonda, Võrtsjärve äärde.
Leidsingi sealtkandist paar toredat, lahket ja jutukat vanamemme, kes olid valmis mulle laulma ja jutustama.
Mingeid peeni salvestamisriistu meil toona polnud, pidime kõik need rahvalikud lood sõna-sõnalt käsitsi üles kirjutama.
Elukogenud naised tajusid muidugi kohe õhust, et tegu on verinoore süütu neitsiga, ja nõnda hakkasid nad, kelmikad naerukurrud silmanurgas, mulle kohemaid üksteise järel üha ropemaid rahvalaule ette laulma.
Mina kirjutasin usinalt kõik üles, sisimas põledes piinlikkusest ja kohkumusest.
Üks memm viis mu päiksepaistelisel pärastlõunal tare taha heinamaale ja näitas isegi koha kätte: „Näh, siin mättä pääl oll` mä tettü!“
Olin oma vanuse kohta üpris suure lugemusega, kogu teismelise-ea innukalt vähemasti raamat-kaks päevas, aga kõrgkirjanduse sõnavara, millega olin peamiselt kokku puutunud, n e i d sõnu kunagi ei sisaldanud.
Kurat võtku oli absoluutselt kõige karmim rida, mida olin näiteks Betti Alveri luules kohanud (luuletus Kuradile mingu mure).
Isa oli ka vahel kuradeid vandunud, kui miski lõputul autoparandamisel viltu läks. Ühesõnaga, mu toonane roppkeele pagas oli olematu.
Aga mida päev edasi, seda enam hakkasin harjuma, ja kuu aega kestnud praktika lõpuks tundsin noore filoloogihakatisena isegi teatud uhkust, et olen nüüd tuttav ka eesti rahvaluule ja -keele madalstiiliga.
Sellest folklooripraktikast saadik ei üllata, jahmata ega ehmata mind põhimõtteliselt enam ükski roppus ega rängem sõnapruuk.
Olin emakeelt selle mudase põhjani tundma õppinud.
Aga – igal sõnal, igal stiilil on keeles ja üldisemalt kogu ühiskondlikus suhtlemiskultuuris oma koht.
Kes määrab ära, kus on sobiv kõrgstiil või madalstiil või hoopis keskmine, neutraalne, nö ametlik, näiteks seadusandluses pruugitav kõnestiil, see ongi küsimuste küsimus?
Püüan sellele küsimusele vastata paari kodumaise kultuuriteoreetilise mõtteviisi abil.
Keelelise märgi erinevus mittekeelelistest (meelepõhistest) märkidest on psühholoogilise (psüühikasisese – A. T.) osutussuhte tekkimise alus: „Seoste tekkimise aluseks märgi meelelise vormi ja teise märgi vahel /—/ on sotsiaalse suhtlemise reeglid. Siit tuleneb ka põhjus, miks keeleliste märkide osutussuhted on „kokkuleppelised“ ehk arbitraarsed.
Saame ka selgeks, mida see kokkuleppelisus tähendab. /—/
Kokkuleppelisus tähendab tegelikult sotsiaalsete suhtlemisreeglite järgimist, mis on omakorda kujunenud suhtlemise käigus ennast üksteisele arusaadavaks tehes.“ (Aaro Toomela, Kultuur, kõne ja minu ise, Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 191)
Üks olulisemaid suhtlemisreegleid on keele enda grammatika: oleme oma keeleajaloo arengu käigus kokku leppinud, et kääname ja pöörame teatud sõnu just sel, mitte teisel viisil, hiljem leppisime kokku ka selles, kuidas neid sõnu kirjutasime, aga vahel oleme neid reegleid pisut jälle muutnud või muutmas.
Samasugust kokkulepitud suhtlemisreeglite loogikat rakendame ka kõrg- või madalstiili puhul: teatud olukordades kasutame ainult üht, teisal teist, kolmandas kolmandat moodi.
Ilukirjanduses, st vaimselt vabas loomingus lubame mõistagi kõikvõimalikke stiile ja kõneviise segada, aga kunstis täidab stiili valik tavaliselt metafoorset või karakterikujunduslikku rolli, osutab tegelaskuju päritolule või meeleseisundile, aga päriselus, ühiskondlikes situatsioonides on siiski reeglina igas keeleruumis üldiselt välja kujunenud teatud kõnestiili tase, mida peetakse heaks ja mida peetakse halvaks, st sobimatuks antud situatsioonis.
Võiks ju arvata, et kunstilise vabaduse hulka kuulub ka skandalistlik ropp kõnepruuk või purkis..tumine või lipurüvetamine ka meie avalikus ühises suhtlusruumis (sotsiaalmeedia, meedia, näitused, avalikud kõned jm), sest seda justkui võimaldaks ja õigustaks romantilise kirjandusteooria individualismiülistus – totaalne vabadus!?
Ropptulistan ja tapan verbaalselt, keda tahan ja kuidas tahan? Kas kunsti nimel on tõesti kõik lubatud!?
Jah, ongi lubatud, ongi võimalik, ongi õigustatud nii eetiliselt kui esteetiliselt, aga – ja see AGA on siin hästi suur ning välistav – ainult juhul, kui see tõesti teenib kunstilise metafoori, kunstilise üldistuse eesmärki, mitte ei ole sihitud kellegi konkreetse inimese vastu päriselus, pärissuhtluses, palgeraamatu postituses, ei era- ega avalikus kõnes ega -kirjas.
Ühiskonna sujuvaks toimimiseks on olemas kirjutatud (põhiseadus, seadusandlus, sisekorra eeskirjad, liikluseeskirjad jms) ja kirjutamata reeglid (head kombed, viisakus, empaatia jt), nii esimesed kui viimased võivad samuti aja jooksul muutuda.
Üks näide: mul oli ülikooli ajal Ungari kirjasõber, kes tuli kord Tartusse külla ja külastas ka meie ungari keele tundi.
Ta oli üllatunud, millist tänavatüdrukute väljendeid meie ülikonservatiivne ning väljapeetud soome/ungari keele õppejõud meile õpetas.
Mis selgus: lugupeetud Paula Palmeos oli õppinud Ungaris ungari keelt 1930. aastatel, aga 1970. aastateks olid mitmed toona viisakad väljendid muutunud tänavakeelseks, madalastiilseks.
Küsin, kas ja kus on see kirjutamata, eetiline piir täna Eestis, kus sõna olla teatavasti väga vaba?
Kas nii vaba, et kõik võivad avalikus ruumis sõimata kõiki vabalt valitud roppustega, ilma et neile saaks osaks avalikkuse hukkamõist või pahameel?
Et lausa kiidetakse uut sõimukultuuri takka (á la “jäägu meile kunstiinimesed, kes võivad teisi p-i saata“; „vuntsid langevad, patsid tõusevad“, tore „provokatsioon“ jne)?
Et tahetakse kõige kõrgemal tasemel autasustada avaliku ruumi üht kõige silmapaistvamat verbaalset vägivallatsejat, kuigi taoline sõim on ja jääb sisuliselt vägivallaks mitte ainult kirjutamata, vaid ka kirjutatud reeglite ehk seadusandluse silmis.
Et võib vabalt astuda meie rahvuspühal presidendi enda kutsel kõnepulti ja süüdistada vabaduse pidupäeval kogu eesti rahvast kümnes surmapatus?
Kui meie eesmärgiks on harmooniline, avatud ja empaatiline ühiskond, st sotsiaalselt sidus, ühiskondlikult rikka kapitaliga Eesti, siis pole suvaline roppsõim ega umbropsu, ebaõiglaselt üldistav süüdistamine küll meile sobivad vahendid selle ühise sihi saavutamisel.
Vastupidi, niisugune näiline ülivabadus, (tegelikult vabaduse kuritarvitamine) lõhestab rahvast veelgi enam: Postimehe äsjane küsitlus näitaski, kuidas nende hiljutiste juhtumite puhul lahvatas avalik arvamus järsult kahte lehte: kes pooldas ja plaksutas toredatele „provokatsioonidele“, rahva napp enamus tundis aga vastumeelsust ning põhjendatud tunnet, et nende avalikku ühisruumi on reostatud, nende väärtusi on solvatud.
Keeleteadlane Martin Ehala kirjutab oma suurepärases kodumaises identiteedimonograafias „Identiteedi märgid. Ühtekuuluvuse anatoomia“ (Künnimees, 2018), et kollektiivse identiteedi kujunemiseks on olulised tuumväärtused: „Tuumväärtused on ühised ehk neid teavad ja järgivad kõik konkreetse identiteedi kandjad. Kui mingi sündmus puudutab nende tuumväärtust kas positiivselt või negatiivselt, tunnevad inimesed sama emotsiooni…“ (lk 177).
Aga kui me ei tunnegi enam sama emotsiooni?
Mida see tähendab? Kas me olemegi siis enam „meie“?
Ühiskonna ühised tuumväärtused on paraku just „see liim, mis teeb võimalikuks sotsiaalse kapitali tekke“ (Martin Ehala, lk 26).
Postmodernistlik kõikelubatavus ja totaalne relativism (kõik olla suhteline!) käsikäes konservatiivsete vaimupiirangutega on kindel kokteil, mida juua, kui tahame Eesti ühiskondlikku keha jätkuvalt pihustada ja põrmustada.
Eriti haavab meie-tunnet see, kui vastandamiste õhutamine (tihtilugu sallivuse sildi all) tundub olevat mitte ainult poliitiliste vastaste, vaid ka lihtsalt konkurentide ja sinasõprade eesmärk.
Miks seda tehakse? Sest negatiivsetest kirgedest loodetakse lühiajalist kasu – poliitikas hääli, kultuuriväljal tähelepanu, hetkekuulsust.
Aga pikas perspektiivis kahjustavad need „toredad provokatsioonid“ ühiskondlikku organismi, rahvuskeha nõrgeneb, jääb haigeks.
Selle üheks sümptomiks on madal enesehinnang, tekib tigedus, kui enam ei väärtustata ei ennast ega teisi.
Kirjutan täna välja retseptiravimi: vajame väärikuse väärtustamist!
Meie matk on raske, külmand rada reetlik,
kuu ja tähed kaovad taevast kesköö aegu.
Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik,
lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.
Betti Alver
(lõpustroof luuletusest Raugad)
Artikkel ilmus Postimehes 5. septembril.
