Kas Eesti kasutab igasuguste võrgustike ajastul täiel määral oma potentsiaali – välisriikides elavat 150 000-200 000 eestlast, küsib Tallinna Ülikooli politoloogia magistrant Dmitri Moskovtsev oma arvamusloos ERR.ee. Ja vastab: ega ei kasuta küll.
Juuli alguses tekitas palju arutelu ettevõtlusministri Liisa Oviiri välisreiside otstarbekus. Ministri ülesanne on muu hulgas esindada Eesti ettevõtjaid välismaal ja selle kaudu avada uusi turge ekspordile. Olla nagu riigi mastaabis müügimees, kes lendab kohale, tutvustab toodet, lepib kokku.
10 aastat tagasi käidi niimoodi meie kodus ja püüti müüa imelist tolmuimejat, õnneks tulemuseta. Teisalt keegi ju ostis lõpuks ka neid tolmuimejaid, seega polnud selline tegevus päris tulutu.
Ent üks ettevõtlusminister igale poole jõuda ei pruugi. Sestap on õigustatud küsimus, kas Eesti kasutab igasuguste võrgustike ajastul täiel määral oma potentsiaali: välisriikides elavat 150 000 – 200 000 eestlast.
Mismoodi riik nendega sidet hoiab? Arvamusfestivali „Globaalse Eesti“ arutelu ettevalmistamisel õnnestus mul natuke uurida seda teemat ja jagan nüüd enda muljed.
Rahvuskaaslaste programm
2004. aastal käivitus esimene väliseestlastele suunatud programm, mida rahastatakse haridus- ja teadusministeeriumi ning kultuuriministeeriumi eelarvest. Programm oli esialgu mõeldud välismaal pikalt elanud eestlastele, teiste hulgas ka teise või kolmanda põlvkonna väliseestlastele, ent viimasel ajal on see üha rohkem puudutanud ka uusväljarännanuid.
Programmi peamine rõhk on eesti keele õppimisel/praktiseerimisel (keeleõpe, keelelaagrid, õpetajate koolitus jne) ja kultuuritegevustel (konverentsid, kultuuriüritused). Samuti toetatakse välismaal eesti kultuuri ja väliseesti kultuuripärandi säilitamist.
Üks programmi meetmetest on ka väliseestlaste Eestisse tagasipöördumise soodustamine.
Programmi mõju-uuringus (2015 a.) väidetakse, et keele- ja kultuuriõpe annab lapsele võimaluse õppida tundma oma vanema(te) päritoluriigi kultuuri ning siduda ennast tulevikus Eestiga (sh naasta Eestisse). Samuti soodustab lapse keeleõpe lapsevanema osalemist väliseesti kogukonnas ja tegemistes.
Eeldatakse, et niimoodi hoiab väliseestlane sidet Eestiga ja võib-olla ka kunagi tulevikus tuleb tagasi kodumaale.
Globaalsete eestlaste võrgustik
Valitsusliidu tegevuskavas on ambitsioonikas eesmärk seada välisdiplomaatia senisest enam majandusarengu teenistusse. Ekspordi hoogustamiseks ja investeeringute toomiseks Eestisse lubatakse muuhulgas välja arendada globaalne EESTI-võrgustik, millesse kuuluvad Eesti välisesindused, aukonsulid-ärisaadikud, välismaal elavad ja töötavad rahvuskaaslased, Eesti sõbrad ja nende ühendused.
Praeguseks on võrgustiku loomisega tegeletud vaid paar kuud, kuid esimene tulemus on juba olemas. EAS-i veebilehelt on leitav globaalsete eestlaste võrgustik http://www.eas.ee/teenus/globaalsete-eestlaste-vorgustik/), mida iseloomustatakse kui kogenud äriinimeste võrgustikku, mis nõustab vabatahtlikkuse alusel Eesti ettevõtteid välisturgudele sisenemise küsimustes. Seda nimetatakse teenuseks ja kohe on välistatud riigid, kus EAS ise pakub ekspordipartneri otsingu teenust.
Võrgustikus on hetkeseisuga üheksa inimest üheksas erinevas riigis, kes on nõus aitama Eesti ettevõtteid sealsetel turgudel. Need inimesed väärivad Eesti ühiskonna poolt au ja tänu, kuid EAS lahendab oma pädevuste piires konkreetset ülesannet, mis kahjuks pole otseselt seotud teiste väliseestlastele suunatud tegevustega.
Eesti ongi teinud väliseestlaste kaasamisel põhimõttelise otsuse – mitte lõimida kultuuri/hariduse ja majandusküsimusi.
Globaalne Leedu
Võrdluseks võib tuua leedukate rahvuskaaslase programmi, mille nimeks on „Globaalne Leedu“. Selle programmi raames julgustatakse välisleedukaid osalema Leedu kultuuri-, majandus-, poliitika-, teadus- ja spordielus. Kõik need tegevused on omavahel seotud.
Sarnaselt Eesti kaasmaalaste programmiga toetatak-se keeleõpet ja kultuuripärandi säilitamist, samal ajal korraldatakse näiteks spordiüritust nimega World Lithuanian Sport Games, kus osaleb üle 3000 rahvuskaaslase 20-st riigist. Programmi raames tehakse koostööd ka välismaal elavate Leedu artistidega ja palju muud. Samuti on programmis määratletud palju majanduslikke eesmärke ja vahendeid.
Erinevalt meist lähtuvad leedulased mõttest, et emigratsiooni ohuna kujutamise asemel saab selle rakendada Leedu arengu hüvanguks. Samuti soovivad nad muuhulgas julgustada välisleedulasi levitama informatsiooni Leedu kohta.
Muidugi pole see programm ideaalne, kuid see näeb välja nagu terviksüsteem ning sellel on konkreetsed poliitilised vastutajad.
Väliseestlane – kangelane või reetur?
Rahvuskaaslaste programmi mõju-uuringu raames läbi viidud küsitlusele vastanutest 72% ei tunne, et Eesti riik vajaks neid. 43% arvab, et Eestis ei suhtuta väliseestlastesse hästi.
Midagi on sellel pildil valesti.
Ka väljarände käsitlemisel avalikes aruteludes on meil leedulaste mõtteviisist veel mõnevõrra õppida. Väljarännet käsitlevad uudislood kipuvad inimeste lahkumist ikka nimetama probleemiks. (vt ntks ”Eestlased on kodumaale tagasi pöördumas, kuid väljaränne on endiselt probleem”, Delfi; ”Valijate arvates on Eesti suurim probleem väljaränne”, Postimees; ”Hardo Aasmäe: väljaränne suretab majandust ja toob pruudipõua”, Õhtuleht; ”Ingrid Rüütel: eestlust ohustab väljaränne, mitte sisseränne”, Delfi). Tõnis Lukase kurikuulus väljaütlemine mugavus- ja lodevuspagulaste kohta on muutunud (küll pigem irooniliseks) käibefraasiks.
Kuidas luua sellise kajastuse taustal väliskogukondadega usalduslik ja konstruktiivne suhe?
Vabariigi valitsuse aastate 2015-2019 tegevusprogrammis on allteema „Eestlased maailmas“ koos kahe punktiga. Üks nendest on järgmine: loome traditsiooni, et 24. veebruaril pöördub Eesti Vabariigi valitsus teistes riikides elavate eestlaste poole. See on positiivne, et valitsus soovib kas või kord aastas pöörduda väliseestlaste poole. Kuid üksnes sellest žestist ei piisa väliseestlastega usaldusliku ja kaasava suhte loomiseks.
Mõtleme globaalselt, unistame suuremalt
Kõik algab suhtumisest ja riik võib teha esimese sammu suhtumise parandamisel. Isegi rohkem – võtta endale sihiks tunnustada praegusest palju enam väliseestlasi, kes hoiavad Eestiga sidet, püüavad Eestit aidata või säilitavad välismaal kodumaa pärandit. Saab näiteks esile tuua globaalsete eestlaste panust Eesti majandusse, rahvusvahelisse tuntusse ja turismindusse, võimalusi on palju. Vähemalt saab seda teemat avalikult arutada.
Lisaks Eesti ettevõtete ekspordi edendamisele on veel palju viise, kuidas väliseestlased saaksid Eestisse ja eestlusesse panustada. Üks variant on pakkuda väliseestlastele võimalust investeerida Eesti väikeettevõtetesse. Inimesed teenivad raha välismaal, investeerivad ning samal ajal toetavad kodumaa majandust. Teiselt poolt keegi ei räägi sellest, et väliseestlased on ka omamoodi turg. Kujutame ette, et osa neist hakkab eelistama Eesti noordisainerite toodangut, samal ajal oma elukohariigis ka seda reklaamides. Rahvuskaaslased saavad oma riikides nii kasutada kui ka reklaamida e-residentsust, rohkem soovitada Eestit kohalikele turismi sihtkohana või muudeks tegevusteks.
Positiivne programm võikski olla sellise mõtteviisi juurutamine – väliseestlane, kodumaa vajab sind!
Ülaltoodud artikkel on sissejuhatus 12.-13. augustil Paides toimuva arvamusfestivali arutelule “Globaalne Eesti”. Ülemaailmsest eestlusest räägivad veel mitmed arvamusfestivali ettekandjad, muuhulgas ka üleilmse eestlaste veebi algatusrühm 12. augustil arutelul “Milleks on vaja ülemaailmset Eesti veebi Minu Inimesed?”
EV100 kingituste hulgas on üleilmne Eesti veeb Minu Inimesed, mille järgi tunnevad kõige teravamalt vajadust Eesti kultuuriruumi kuulujad, kes elavad või käivad tööl välismaal. Arutame, kuidas saab üleilmne Eesti veeb anda uue hingamise ja koostegevuse tuhina 20. sajandil pagulusse sunnitud põlvkonna järeltulijatele ja uue pendelrände rahvale. Kuidas panna toimima ühine info- ning arutlusväli? Mida võiks üleilmne Eesti info- ja arutlusväli juurde anda Eestile? Kuidas maailmas laiali olemise traagika ja hääbumisoht pöörata koostegevuseks ja Eesti arengute toetamiseks? Milliseid võimalusi peaks pakkuma üleilmne Eesti veeb? Paide Arvamusfestivalil arutlevad üleilmse Eesti veebi „Minu inimesed“ töörühma liikmed Marit Davey, Kärt Ulman, Rain Ots, Maarja Lõhmus ning Skype’is eesti inimesed eri riikides. Modereerib ajakirjanik Helle Tiikmaa.
