Maarja Pärl-Lõhmus
Novembris külastas New Yorki ja Torontot ajakirjandusõppejõud Tartu Ülikoolis Maarja Pärl-Lõhmus. Kanada Eesti Elu poolt intervjueeris teda Lea Kreinin.
LK: Mis oli Sinu seekordse reisi eesmärk?
Soovisin tutvuda eesti ajalehtede arhiividega – olin lugenud New Yorgis Vaba Eesti Sõna arhiivi, Torontos ajalehtede Vaba Eestlane ja Meie Elu arhiive. Kontekstiks ajastudokumendid eestluse hoidmistööst 1950nda-test 1980ndateni, Eesti riigi mõtte hoid, ühistegevused- aktsioonid ja kultuurielu. Püüan kirjeldada Eesti ajakirjandust 20. sajandi ühe ühise pildina – ajakirjandus Eestis ja paguluses ühel mõtteväljal ja ajajoonel.
Lugesin Toronto Eesti Maja keldris arhiivi ja mõtlesin, et siin arhiiviuksel peaks olema silt “Praak!” (nii nimetas GLAVLIT tsensuuriga keelatud tekste) või “KGB eriosakond” (pagulusteema oli Eestis salastatud ja peidul raamatukogude eriosakonnas) – siin Toronto Eesti Majas on tõeline Okupatsioonimuuseum, mis selgitab Eesti poliitilise paguluse teket ja paguluslugu kogu maailmale.
Sama märk on New Yorgi Eesti Maja, mille lugu saab maailmale tutvustada ühe Euroopa rahva poliitilise paguluse ajaloona 20. sajandil.
Vaba Eesti Sõna on ülimalt tähtis väljaanne nii pagulaseestluse ajaloo jaoks kui üldisemalt humanismi ja ajakirjanduse kui poliitika – kultuurivälja intellektuaalse mõtteloo jaoks.
Torontos on Meie Elu arhiiv olemas, aga Vaba Eestlase arhiivi ei leidnudki, peame küsima, kelle keldris see võiks olla. Mina sain fakte ja kontekste 20. sajandi eestluse ja ajakirjanduse arengust.
Eesti arhiivid paguluses on tõeline rahvuslik kuld, mida ei saa asendada rahanumbritega, isegi mõõta ei saa rahanumbritega, sest mälu on kultuuri elav alus. Siin Torontoski, Kanadas peaks töötama palju noori Eesti kultuurimõtte uurijaid ja publitseerijaid, et Eesti identiteet ja uuringud oleksid põlvest põlve elav. Suurt kogumistööd teeb VEMU.
Arhiivid on Eesti kultuuri ülimalt hinnaline varandus, neisse ei tohi suhtuda hooletult ja neil ei tohi hävida lasta, ei tohiks laiali kanda. Need on Eesti rahvusliku mõtte üliväärtuslik osa.
Kas kujutaksite ette, et Egiptusest nende rahva lugu, püramiide laiali kantakse?
Selliseid kullamaardlaid lugedes on pagasis ka küsimus; kuidas väärtustada kultuuri läbi aegade. Kui tahame Eesti kultuuri pidada kõrgkultuurina nagu igas riigis on, tuleb ressursse ja noori inimesi kutsuda kultuuri-eneseteadvuse-identiteedi ajaloo kirjeldamisele kordades enam. See on oluline uurimistöö.
Torontos võiks olla oma akadeemiline Eesti-uuringute Keskus, et kutsuda noori aktiivselt eestlust arendama; vaja on noorte eesti üliõpilaste akadeemilisi uuringugruppe koos akadeemiliste juhendajatega. Vaja on ka kultuuriuurimises mitmekesisust – noori kutsuda tegema seda, mis neid huvitab.
Vestlesime Valve Silm-Andrega: “Alles siin, Torontos, hakkasin taipama, mida mu nimi tegelikult tähendab ja mida mul öelda on: olen valvesilm!” Jõudsime vajaduseni Kanada Eesti ajakirjandus ja ringhääling kultuurilukku kirjutada.
Fr. Tuglas on öelnud: ülim on luua müüti. See tähendab, et müüti saab luua reaalsuse tundmisega, vaja on mälu ja akadeemilisi uuringuid. Müüt aga tugevdab reaalset elu!
Eesti kultuurikiht paguluses, New Yorgis, Torontos ja mujal on väga rikas ning väärtuslik, on müüdiväärne!
LK: Kuidas näed Eesti ajakirjanduse, ja ka laiemalt Eesti ühiskonna hetkeolukorda?
Eesti on intellektuaalne maa kui võrrelda inimeste kultuurilist aktiivsust. Eestis on üldine mentaalsus osaleda ja analüüsida ikka väga kõrge ja üldlevinud, kultuur ja poliitika on üldhuviteemad, sest toimuv huvitab inimesi. Oma riik ja tervis ongi üldhuvi teemad peaaegu kõigile. Pole ka ime – Eesti on Euroopaski ainulaadne, sest siin on rahva-ajakirjandus 250 aastat vana! Teistes Euroopa riikides tehti ajakirjandust eliidile, aga eestikeelne ajakirjandus 250 aastat tagasi Põltsamaal Lühikese Õpetusega oli väljaanne kõigile – sest lugemisoskus oli üldiselt levinud.
See mentaalselt kõrge ajakirjandus on saanud oma järje ka teaduses-kultuuris-ühiskonnas. Just selgub, et Eesti lapsed on PISA testides ühed Euroopa parimad. Intellektuaalne uudishimu ja mängulisus käib Eesti kultuuri juurde. Ilma on boring.
Ja mulle see väga sobib – olen õpetanud 21 aastat ajakirjandust, nüüd kevadel ka Narvas venekeelsete kodude üliõpilastele, kelle panin kohe eestikeelset meediat tegema ja saated õnnestusid toredalt, ühtlasi toimus eesti keele intensiivõpe.
Näen, et keelt tuleb võtta suhtlusvahendina nagu igat teist suhtlusvahendit, keel on kergelt õpitav – ei ole vaja inimestele sisendada igavikulist saamatust a la ‘aga ma ju ei oska eesti keelt’ – näeme, et toredas miljöös on keel kergesti õpitav.
Näen Eesti inimesi kui head ja koos toimivat tegusat ühiskonda, kapitali.
LK: Viimasel ajal oled palju tegelenud välismaal elavate ja kodueestlaste koondamise ja aktiveerimisega. Ehk räägiksid sellest pikemalt?
Mina teen oma kõiki töid ikka ajakirjanikuna, ka teadust. Ajakirjanikuna olen kohanud vahvaid heade teadmistega tegusaid eestlasi üle ilma, olen mõelnud ja tegutsenud selles suunas, et aidata kujundada üleilmset info ja kultuurivälja, mis hakkaks tutvustama eestlasi üle maailma, avaldaks lugusid inimeste elust ja kogemustest ning olekski üleilmne kogemustevahetuse keskkond, ideede börss. Tugev eesti kultuur paguluses on Eesti identiteedi põhi ja ‘päriskodu’. Siin ei ole ideoloogilise süsteemi poolt eestlust karistatud, seda pole keelatud. Näiteks skaudilaagrite 1960ndate-1970ndate videoid vaadates tundsin, et see on ka kui minu kodu armas atmosfäär, aga kus on need noored inimesed praegu?
Kuidagi tuleks jälle kontakti saada selle põlvkonnaga! Eesti kultuurile on iga inimene tähtis, sest ta kannab kultuurimälu, väga keerulist kogemust. Iga inimene on suur väärtus. Üleilmselt peaksime inimesi kutsuma ja julgustama rääkima oma kultuurikogemusest, oma ‘minast’.
Kutsumine on tähtis. Iga inimene ootab, et teda kutsutakse. Üleilmses veebis püüame leida koostöövälju just ka 20ndendates– 30ndates põlvkonnale, et nad tunneksid end kutsutuna.
Mõtlemiskoht on eestluse elukaar – kuidas elada eestlasena tegevalt ja loovalt ükskõik kus maailmapunktis. Aga eriti punktis, mis on maailmas nii eestluserohke nagu on Kanada ja Toronto.
LK: Käisid vaatamas “Klarissa kirju” (tõsielul põhinev näidend naisest, kellel õnnestus mees Nõukogude Liidust Kanadasse saada). Millised on sellelt etenduselt saadud muljed?
Dramaturg ja lavastaja Tiit Palu tõi sel suvel Pärnu Jahtklubi purjekakuuri lavale loo igavesest armastusest, Klarissa ja Elmari lugu mängisid Seppo Seeman ja Piret Laurima.
Lavastus oli eriline – tõesti, sellesama Pärnu jõe kaldal, kust 1944. a sügisel lahkusid paadid ja aurikud põgenikega – etendus sai sügavalt eksistentsiaalse mõõtme. Suurepärane oli ka kujundus “purjede all” – nii üldise ja ühendava kujundina. Tõeliselt suur lugu armastusest, mida rebiv saatus ei jätnud mälestuseks, vaid mis sai jätkuda ja edasi elada siin Torontos. Kas pole jõuline sõnum, et nii hapras elus on tunne ja tahe ülivõimsad jõud. Lähedus ja hingedejõud aitavad trotsida võimatuid olukordi.
Eesmärke ja selgust oma elus peame oskama ka tänulikult nautida!
Paguluses elava eestluse missioon ei ole lõppenud – võimu asemel on kultuuri missioon!
Maarja Pärl-Lõhmus
