Plaadifirma Mortimer Snerd on andnud välja huvitava popikogumiku Esto-muusika ehk ulgu-Eesti leviplaatidest 1958–1988.
Vaiko Epliku etnomuusikateaduslik uurimistöö kaardistab, millist popmuusikat viljelesid väliseestlased.
Plaat on varustatud ka 60-leheküljelise saatesõna-bukletiga, mille on koostanud ajaloolane Maarja Merivoo-Parro.
Erinevaid väljaandeid on kokku korjatud kuskil 150 ringis ja Eplikule tundus ühel hetkel kahju neid ainult kodus kuulata.
Vaiko Eplik: “Enamik on täispikad plaadid, LP-d, ja nii tuli teha valik. Keskendusime plaatidele, mida me välja valisime.
Need olid kas kõige markantsemad, üllatavamad, sellised, mis tervikuna sisaldavad originaalloomingut kõige rohkem, tõlkeid või on mingil muul moel huviväärne muusika.
Sellega jõudsime küll heal juhul neljandiku teadaolevatest väliseesti popiplaatidest kogumikule kaasata. Vabalt oleks võinud olla ka neljast või viiest CD-st koosnev kogumik. Eraldi plaadi saaks tegelikult veel neist, kes kohalikku asja ajasid.
Suureks üllatuseks oli avastus, et 70-ndatel oli Austraalias keegi eesti naine, kes tegi instrumentaalse gospel-klaveriplaadi. Mitmeid huvitavaid džässipianiste oli. Aga nad kõik pidi kõrvale jätma.
Uurimispõld on tegelikult nii lai, et siit võib edasi minna igaüks, kes tahab omal käel asja ette võtta. Üldistavalt võikski öelda seda, et väliseesti muusikud võitlesid suure kirega ja täiesti teadlikult kõik need viiskümmend aastat Eesti vabaduse eest.
Kõik nad on peamiselt asjaarmastajad, professionaalseid muusikuid on nende hulgas väga vähe – seal on keemikud, insenerid, õpetajad jne, kes tegid kõik seda muusikat oma muude tegemiste kõrvalt ja oma rahakoti peal suurest muusika ja Eesti armastusest.”
Postimees/VES
