Kui mu naabrid firmast www.palkmoobel.com, Kaska Karli ja Nõmmiku Viljar mulle helistasid ja küsisid, mis ma arvan, kui läheksime koos Vändra metsa Pärnumaale, tahtsin ma teada, miks, sest mulle meenusid otsemaid karud, kellest räägib laulusalm.
Et mis seal Pärnumaal Vändra metsas veel on, mis võiks huvi pakkuda. Ega nad midagi ei täpsustanud, aga teatasid, et nad lähevad minipuhkusele ja neil on veoautos üks vaba koht minu jaoks.
Veoauto? See pani mul mõtte liikuma, et midagi on meestel teoksil, sest ega täie aruga inimene ei lähe puhkusele veoautoga. Mulle meenusid küll mu vanemad, sest siis, kui mina olin väike, polnudki neil muud sõiduriista kui veoauto. Mu naabrid ütlesid veel, et ma võtaksin ka ujumisriided kaasa.
Karli ja Viljar on alati mulle appi tulnud, kui mul abi vaja on olnud, sestap ei öelnud minagi neile ära, ainult et natuke rohkem infot oleksin küll soovinud. Mul kästi 45 minuti pärast kohal olla. Ega mul muud valikut ei olnud, kui sõna kuulata, pealegi oli mul muru niidetud selleks puhuks, kui mu naine nädalavahetusel maale tuleb. Ka olin kastnud kasvuhoones tomatitaimed korralikult ära, maasikad olid korjatud, külmikusse paigutatud ja kõht neist täis söödud, nii et ma võisin tõesti võtta ühe pärastlõuna puhkuseks.
Panin end korralikult riidesse ja sõitsin firma Palk-mööbel juurde Kaska-Pruuli tallu. Nähes naabreid töörõivastes, oli mu üllatus suur. Mehed vaatasid mulle naerul sui otsa ja küsisid, kus mu ujumisriided on. Vastasin, et mul polnud kutsele vaatamata plaaniski ujuma minna. Nemad aga ei suutnud ikka naeru pidada.
Paistis, et mind ootas hoopis ees „Vanapagana“ mööbli kohaletoimetamine Tiit Grossile. Tiit töötab Viasatis. Ta elab Tallinnas, aga suvemaja on tal Väänas Navesti jõe ääres. Navesti jõgi ühineb Pärnu jõega üsna Tiidu suvemaja lähedal, maapind on seal aga soine. Meie pidime mööbli jõge pidi Tiidule lähemale viima ja siis tema majja tassima.
Selge see, et niisuguse töö jaoks olin ma liiga puhtalt riides, aga teha polnud enam midagi. Panime veoautole hääled sisse ja sõitsime Viljandi kaudu Vändrasse. Seal keerasime kruusateele ja peagi olime soisel alal. Karli ja Viljar panid ketid veoauto rehvidele ja me sõitsime aeglaselt jõe äärde, kus Tiit meid juba ootas praamiga. Selle peale pidime siis oma „Vanapagana“ tirima ja triivima Tiidu maja juurde. Kuna palkmööbel on väga raske, siis ei olnud meie ülesanne lihtne. Aga Karli ja Viljar on nii kogenud mehed, et paistis, nagu see ülesanne ei valmistaks neile mingit pingutust.
Karli käskis mul ettevaatlik olla ja jalgade ette vaadata, kui ma hoidsin laua ühest otsast kinni, et seda praamilt maha aidata tõsta. Tiit jäi mulle aga ette ja mul polnud muud teha kui mudasse astuda. Paistis, et kohe alguses oli teada, et mina lõpetan selle seikluse vees. Kõik nagu oleksid seda oodanudki nagu teatris, kui lavaeesriie tõuseb, lava keskel on banaanikoor ning kõik saavad aru, mis kohe juhtub, ning saal hakkab naerma. Minuga kõik nii läkski, nagu publik ootas.
Lõpuks leidis palkmööbel oma uue kodu Tiidu suvekodus ja meie pääsesime oma veoautoga ka mudast välja. Karli ja Viljar tahtsid minna kuskile kenasse kohta lõunat sööma, aga kuna mina olin ikka veel läbimärg, siis tuli meil piirduda Olerexi hotdogiga.
Tegelikult oli see üks tore päev. Oli meeldiv Tiidu ja tema perega kokku saada, näha tema kaunist suvekodu. See on tõesti tema pere kena pelgupaik. Minu pelgupaik aga on Keema külas, kus ma maalin ja töötan, millal iganes mul tuju tuleb. Ja kuigi ma lõpetasin oma päeva jõevees, andis see mulle võimaluse jutustada teile selle nädala lugu.
Viido Polikarpus
