1.- 10. novembrini pühitses Korp! Rotalia oma 100. aasta juubelit Tallinnas ja Tartus. Pidustuste raames korraldati päevane konverentsTallinnas teemal Que Vadis Eesti välispoliitika.
Konverentsi ühe paneeli teemaks oli “Välispoliitilised väljakutsed Eestile”, kus esinesid neli eksperti. Ülihuvitav ettekanne oli soome ajakirjaniku Jarmo Mäkelä‘lt pealkirjaga “Raamaturiiuli kaitse”. Alljärgnev on minu lühendatud tõlge tema esitusest.
Heino Ainso
Kui sõjaline jõud oleks kõik, mis loeb rahvusvahelises poliitikas, siis poleks üldse väikeseid riike. Fakt aga on, et rohkem kui 190 ÜRO liikmesriigist on suurem enamus väikeriigid. Rahvusvahelised organisatsioonid, seadused ja normid aitavad kaitsta kõiki riike. Väikestele riikidele on seadused palju olulisemad kui suurtele. Sõjalistel liitudel ja kokkulepetel on ka oma roll.
Kui Stalin okupeeris lähimad naabrid ja kui ta peale Teist Maailmasõda võttis oma kontrolli alla üle poole Euroopa, siis pidi sovettide propagandatalitus võtma enda peale selle tohutu ülesande, et veenda allutatud rahvaid ja tervet maailma, et progress, valgustusajastu ja moodne aeg on saabunud peale nende liitmist sovettide mõjupiirkonda. Mis varem eksisteeris, oli kultuurilisest arengust maha jäänud ja tagurlik. Kuna varem eksisteerivat polnud väärt säilitada, tuli see inimeste mälust kustutada ja asendada uuega.
Kuidas end kaitsta, kui vaenlase siht pole sind füüsiliselt hävitada – kuigi sovetid tegid ka seda – vaid hävitada su rahvuslik identiteet ning enesest lugupidamine. Sellisel juhul on kaitsemehanismiks sügavalt juurdunud keel ja rahvuskultuur.
Iga eestlase kodus olid raamaturiiulid täis eestikeelseid raamatuid, paljudki neist trükitud enne okupatsiooni. Niikaua kui oli isikuid, kes oskasid ja tahtsid neid lugeda, oli võimalik arendada passiivset vastupanu okupatsioonile nii sotsiaalsel kui ka poliitilisel pinnal.
Raamaturiiuli kaitsekontseptsiooni metafoori laenasin soome kirjaniku Sofi Oksaneni käest, kes paar nädalat tagasi pidas ettekande rahvusliku kaitseküsimustega tegeleval konverentsil, mille korraldas Soome kaitseväe juhataja. Oma tähelepanuväärse ettekandega veenas ta nii sõjaväelasi kui ka tsiviilisikuid, et lisaks sõduritele ja sõjavarustusele on ka keel ja kultuur rahvusliku kaitse vahendid.
Mõelgem praegusele moodsale ajastule ja kõigile olemasolevatele masshävitusrelvadele, mis on nii suurte kui ka keskmiste võimude käsutuses. Agressiooniks pole nad kasutatavad, nad pakuvad ainul poliitilist heidutusvahendit. Mõelgem sõjalisele rünnakule tavarelvadega – see on võimalik, nagu kogesime Gruusias, kuid vaevalt läbiviidav Kesk-Euroopas.
Nüüd mõelgem massihävitusrelvadele, mis on suunatud rahvusliku iseteadvuse ja identiteedi vastu – vassitud müüdid, võltsitud ajalugu, alusetud reportaažid ja võimsad lavastused – ning tänapäeva piiramatutele ressurssidele sarnaste saadete levitamiseks digitaalses vormis üle rahvuspiiride, ilma suurema vaevata ja mõne sekundiga. Näide sellest on professionaalselt lihvitud multimiljoneid dollareid maksev globaalne telesaatejaam “Russia Today”. Niisiis – kus varitseb meid tõsine hädaoht? Mida teha, et ennast kaitsta?
Ennustan, et enne kui kasutusele võetakse tavarelvad ja kindlasti enne kui massihävitusrelvad, kestab pikk ja intensiivne infosõda, kus ründaja püüab nõrgestada vastase vastupanutahet ning teda veenda, et vastupanu pole ainult mõttetu, vaid ka moraalselt vale. Sellele lisandub küberrünnak, eesmärgiga lüüa rivist välja vaenlase olulised institutsioonid ja nende tegevus, takistamaks efektiivseid vastulööke. Pidagem meeles, et kübersõjas on võimalik kustutada vaenlase mälu, kuid mitte ta raamaturiiulit.
Eestis pole mul vaja selgitada neid mõisteid. Te olete pikemat aega olnud infosõja rünnakute all. “Pronkssõduri öö” võis olla see esimene tagasihoidlik näide sellest, mis võiks tulla. Soomes näeme taolist arengut, kuid palju pehmemas vormis.
Usun, et väikesed maad nagu Eesti ja Soome saavad võidelda ülekaaluka massihävitusrelva “desinformatsiooni” vastu vaid tõel baseeruvate selgitustega. See pole moraalne vaid puht pragmaatiline seisukoht. Kui arvame, et suudame vaenlase valeinformatsiooni vastu võidelda samaga, eksime. Tugevamad võivad me vassimised paljastada ja meid alati üle trumbata oma võimsusega. Selles mängus pole midagi hullemat, kui jääda vahele valega.
Pole mõtet võrrelda Soome ja Eesti suhteid Vene Föderatsiooniga. Meil pole palju teineteiselt õppida. Esiteks, me ajaloolised kogemused on erinevad ja teiseks, Venemaa oma välispoliitikas ei kohtle Soomet samasuguselt kui Eestit. See mis sobib hästi Soome-Vene vahelistes suhetes, ei pruugi sobida Eestile ja Eesti välispoliitika ei sobiks eriti Soomele. Sellele vaatamata, nägemus Venemaast nii Soomes kui Eestis polegi nii erinev.
Sellest nägemusest tulenevad järeldused ja poliitika võivad olla erinevad, kuna meil on võimalusi teha erinevaid valikuid. Sellest pole veel hästi aru saadud ja tegelikult peaksime paremini õppima tundma üksteise mõtlemisviise. Eesti suhtumine Soome on koormatud külma sõja aegsest olukorrast, mida nimetati soomestumiseks. Soomes jällegi arvatakse, et Eesti ületähtsustab oma head vahekorda USA-ga lähimate läänemereääresete naabrite arvel. Arvan, et me kaheksa parimat naabrit oleksid õnnelikud, kui näeksid kiiremat arengut ning edukamat regionaalset koostööd.
Tahaksin lõpetuseks tulla tagasi Sofi Oksaneni sõnavõtu juurde. Ta juhtis tähelepanu kahele olulisele probleemile, mis käib kõikide väikeste riikide kohta. Esiteks, riiki mida enamus inimesi ei oska maailma kaardil üles leida, on kerge maailma kaardilt kustutada. Teiseks, rahvaid, keda vähe rahvusvaheliselt tuntakse, neid võib suvaliselt kohelda. Seega, kõrge rahvusvaheline tunnustus ja hea maine on olulised aspektid rahvuslikus kaitses.
Sarnaste eksistentsiaalsete hädaohtude ja võimsa Venemaa massihävitusrelva “desinformatsiooni” ees on Eesti ja Soome samalaadses positsioonis. Olles ohustatud eelpool mainitud hädaohtudest tulevikus, võiksime palju õppida üksteiselt – ning peaksimegi seda tegema.
