Kurenurme kolm musketäri Veiko Puura, Tõnu Puura ja Enn Maru. Fotod: Viido Polikarpus
Olen Lõuna-Eestis elanud juba mitmeid aastaid, aga pean end ikka veel väliseestlaseks. Minu naine ei salli seda sõna. Tema meelest kasutan ma seda vaid enda väljavabandamiseks, kui mul midagi valesti läheb. Ometi juhtub just siis, kui ma hakkan end juba kohalikuna tundma, midagi, mis toob mu reaalsusesse tagasi.
Viimane kord juhtus see siis, kui andsin intervjuu TV3-le. Olen vaadanud seda teleseeriat väliseestlastest, mida on televisioonis näidatud. Paljud, kes seal esinevad, on minu vanad head tuttavad või sõbrad. Imestamapanevalt hästi oskavad nad eesti keelt. Elan ise Eestis juba aastast 1995, kui ma aga vaatasin seda TV3 intervjuud, ei uskunud ma oma kõrvu – ma rääkisin seal nagu tavaline väliseestlane! Olin naiivselt hakanud uskuma, et minu eesti keel läheneb juba kodueesti keelele. Tundsin isegi muret, kas mitte Võru murre ei löö mu keelest läbi. Olin olnud arvamusel, et mu eesti keel on sama hea kui ETV uudisteankrul!
Minu isa ei õppinud kunagi ära korralikku inglise keelt. Talle ei maksnud midagi öelda näiteks: „I in country short distance, know nothing!“ („Mina maal, lühike maa, midagi ei tea.“) Kõigest, mis talle öeldi, sai ta aru, aga inglise keeles rääkis ta vaid siis, kui see oli absoluutselt möödapääsmatu.
Minu õde Irja elas kaheksateist aastat mitmes Aafrika riigis – Kamerunis, Nigeerias ja Burundis, kus sündisid ka tema kaksikutest tütred Kadri ja Kalvi. Kogu ta pere, õde muidugi ka, räägib inglise, eesti, prantsuse, saksa ja mõnda Aafrika keelt. Kui nad kolisid tagasi USA-sse, õppisid nad kiiresti ära ka hispaania keele. Sealt omakorda Hawaiile kolinud, läksid kaksikud tööle jaapani restorani ja õige pea oli neil ka jaapani keel suus. Seega tundub mulle, et minu saamatus keeli omandada on ehk päritud mu isalt.
Minu hea sõber Enn Onni sündis ja kasvas üles Saksamaal. Ta kolis USA-sse kuueteistkümneaastaselt. Siis õppis ta ära inglise keele, lõpetas ülikooli, käis sõjaväes ja koos esimese väliseestlaste lainega kolis Eestisse. Praegu peab ta edukalt restorani Viljandis.
Kui me Ennuga esimest korda Ameerikas kohtusime, siis said kõik aru ja suhtusid mõistvalt sellesse, et ta rääkis inglise keelt aktsendiga. Muidugi rääkis ta ka eesti keelt aktsendiga. Kui aga ta tüdruksõber teatas meile, et Ennul on aktsent ka saksa keeles, siis olime tõesti üllatunud. Tekkis küsimus – mis on siis Ennu emakeel, kui ta kõiki keeli räägib aktsendiga?
Ma olen maal oma talus püüdnud kõike teha ise. Minu naine Heli katsub muidugi kõike organiseeritult kontrolli all hoida. Minu head naabrid aga on olnud käepärast, kui nende abi olen vajanud, olgu see siis katuse parandamine, puude tegemine, minu Lada parandamine vms.
Praegu on meil käsil uue pliidi ja soemüüri tegemine. Ettevalmistustööd olen ära teinud, nüüd ootan pottseppa, kes pidi tulema septembri algul. Ja jälle olen vajanud abikäsi. Sedakorda käis abis talvepuid tegemas minu naise onupoeg Tõnu. Tõnust, kes on oskuslik puidutöömees, on olnud nii palju abi, et ma peaksin ütlema, et ta on olnud nagu jumalast saadetud. Minu head sõbrad palkmööblist, Karl ja Viljar, soovitasidki teda kui meest, kes erinevalt minust teab täpselt, mida kirvega teha saab.
Palju on vaja maal korda teha, enne kui sajab maha esimene lumi. Kured juba kogunevadki väikestesse parvedesse ja täidavad kõhtu enne pikka rändu Aafrikasse. Paljudele on see nende esimene pikk lend sinna.
Eestis tähendab augusti lõpp sügist. New Yorgis olid tänupühad novembris sageli soojemad kui siin juunikuu ilmad. Ma mäletan, et eelmisel aastal ootasin septembris vananaistesuve, aga see ei saabunudki. Ehk on sel aastal ilmataat sõbralikum. Ja koos heade sõprade ja naabritega ei saabu ka masendustunne, mis inimesi pimedatel sügisõhtutel tabada võib.
Tõnu Viido juures talvepuid tegemas.
Viido Polikarpus
