Vähemalt käesoleva sajandi esimesel kümnekonnal aastal Eestis ajude äravoolu ei toimunud, leidis meie taasiseseisvumisjärgseid väljarändemustreid uurinud geograaf Kristi Anniste.
Kirjeldades praegust olukorda piiriüleses rändes, räägivad mõned rahvastikuteadlased “mobiilsuspöördest”, vahendas Tartu Ülikooli ajakiri UT inimgeograaf Kristi Anniste väitekirja.
Kristi Anniste vaatles professor Tiit Tammaru juhendatud doktoritöös Eestit kui mudelriiki nn Ida-Lääs rändele Euroopas: Kesk- ja Ida-Euroopa inimeste siirdumisele valdavalt oma kodumaast jõukamatesse riikidesse. Ühtlasi aga on tema töö esimene laiaulatuslikum uuring Eesti välja- ja tagasirändest pärast taasiseseisvumist.
Sel ajal muutus Eesti nõukogudeaegsest sisserändemaast väljarändemaaks: 1990ndail lahkus Eestist lääneriikidesse (peamiselt Soome) ligi 17 000 inimest; aastatel 2000–2013 rändas siit statistikaameti andmeil registreerituna eri riikidesse välja pisut rohkem kui 60 000 inimest. Koos registreerimata ja ajutiste võõrsile minejatega on tegelik arv suuremgi, viitab Anniste.
Tema võrdluste põhjal on Eesti väljaränne pärast aastatuhande vahetust järjepidevalt kasvanud: 2000. aastal veidi alla 2000, 2010. aastal pisut üle 5000, 2014 aga ligi 7000 inimest.
Nii 2004. kui 2007. a. Euroopa Liidu laienemised suurendasid kogu euroala rändevoogusid märkimisväärselt. Poola, Leedu, aga ka teiste Kesk- või Ida-Euroopa riikidega võrreldes ei ole väljaränne Eestist väga suur, ometi kasvas see Euroopa Liiduga liitumise järel kiiresti ning just jõukamate EL riikide suunal. Mujal tähendab see peamiselt Suurbritanniat või Saksamaad, meil aga ülekaalukalt Soomet.
Läbiva joonena leiavad uurijad, et laienemisjärgsed Kesk- ja Ida-Euroopa rändajad on pigem nooremad inimesed. Hariduse puhul aga on pilt kirjum: näiteks Saksamaale tõi laienemine juurde vähem haritud, Rootsile aga kõrgemalt haritud inimesi, viitab Anniste oma töös.
Ka Eesti puhul on pärast 2004. a. langenud väljarändajate vanus. Kasvanud on eestlaste, maal elavate inimeste, aga ka ülikoolidiplomita võõrsile minejate hulk.
Siiski, üht mobiilsuspöörde keskset muret – nn ajude äravoolu, harituma elanikkonna lahkumist kodumaalt, mis on tabanud näiteks Poolat või Lätit – ei toimunud Eestis ei Euroopa Liiduga liitumise eel ega järel, leidis Anniste. Teisisõnu: seda ühtpidi mõtestades on haritumad inimesed rohkem koju jäänud, teistpidi aga on tööjõu vaba liikumine (koos odavlennundusega) suurendanud ja soodustanud ennekõike madalama haridusega inimeste rännet.
“Võimalik, et Eestis on kõrgelt haritutel paremad võimalused karjääri teha, mistõttu nad ei soovi minna välismaale tegema tööd, mis sageli ei vasta nende haridustasemele,” leiab Anniste. “Võrreldes mõne suurema riigiga on siin suhteliselt suurem vajadus ametnike jm professionaalide järele. Võimalik ka, et mõjutavad arvukad tööjõuvahendusfirmad, kes otsivad tööjõudu pigem lihttöödele Soomes.”