Eesti Vabariigi aastapäeva aktus New Yorgis toimus sel aastal teist moodi. Nii nagu New Yorgi Haridusseltsi esimees Toomas Sõrra oma tervituses ütles, et alati on pärast aktust kuulda nurinat, et see oli liiga pikk, liiga igav ja liiga palju kõnesid – mis muidugi on enamuses eestikeelsed ja mis teeb ameeriklastest pereliikmed ja külalised meie aktustel kõrvalseisjateks. Tõepoolest, eelmise aasta aktus venis 2 tunni pikkuseks, sest laval käisid esinemas kõik, kel selleks vähegi soovi oli. Seekord lubas Toomas Sõrra Community Churchi kokkukogunenud aktuselistele, et kuna eestlased on tuntud laulurahvas, siis sai kavas vähendatud kõnesid ja sai laulu esile toodud. Ja nii ka sündis.
Peale lippude sissetoomist ja Ameerika hümni laulmist sai lühikeseks kakskeelseks palveks sõna pastor Brian McRay, kes palus jumala õnnistust Eestimaale ja selle elanikele. Pastor on teeninud Eestis ning oskab mõningal määral eesti keelt. Tema palve oli südamlik, võib-olla vast veidi liiga kõrgelennuline, kui ta soovis, et Eesti võiks ühel päeval tuntud olla kui kõige jumalakartlikum maa Baltikumis ja Skandi-naavias.
Aktuse teadustaja, Laura-Liisa Nanits, juhatas kava edasi ühtviisi hästi nii ilusas eesti keeles kui korrektses inglise keeles. Ta palus kohaletulnuil mälestada langenud vabadusvõitlejaid ning avaldada austust Eesti eest võidelnuile, samuti ka neile, keda Eesti riik on vääristanud aumärkidega. Teadustaja luges ette ka ERKÜ’lt saabunud tervituse vabariigi aastapäevaks.
Aktuse kõneleja, Eesti Vabariigi peakonsul New Yorgis Sten Schwede andis oma kõnes ülevaate nii ajaloost kui Eesti positsioonist tänapäeva maailmas. Ta ütles muuhulgas:
“Tänasele Eestile panid aluse meie esiisade vaprus ja vaaremade tublidus. Samas ei piisa Eesti riigi edasikestmiseks sellest, mis neli põlve tagasi loodi. Eesti vajab hoolt ja hoolimist nii eestlaste kui Eesti sõprade poolt, nii kodus kui maailmas. Eesti on väike ja me kõik saame väljaspool kodumaad olla oma riigi saadikud. Olen kindel, et kõik täna siin saalis viibivad eestlased kannavad endaga kaasas tugevat eesti kultuuri, ajaloo ja kodumaa armastuse pagasit, mis võimaldab oma riiki väärikalt esindada.
Saame seda teha siiralt, sest Eesti Vabariik käitub rahvusvahelises elus vastutustundlikult. Eesti renomee on kõrge. Eestil on tugev positsioon Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigina. Oleme eurotsooni liige, meil on korras rahaasjad, väike võlg ja stabiilne majandus. Riigi sünnipäeval on paslik nendele asjadele mõelda. Kasvõi seepärast, et paarikümne aasta eest ei olnud selline tulevik sugugi ette kindel.
Eesti areng ilmselt ei ole veel seal, kus me sooviks, aga sinna poole ollakse teel. Elukvaliteet tõuseb. Samas jõukaks saamine ei saa riigi jaoks olla siht omaette, vaid pigem vahend teiste eesmärkide saavutamiseks. Üheks oluliseks eesmärgiks on see, et meid saaks palju, et igasse Eesti peresse sünniks vähemalt kaks last või rohkem ja et nii riik kui rahvas pingutaksid oma laste heaolu nimel. Nii on Eestis vanemahüvitise näol loodud eeldused sündivuse suurenemiseks ja see on andnud tulemusi. Sündivus on kasvanud ja peab kasvama veel. Vaimult suur Eesti rahvas võiks saada suureks ka arvult.
Sama kehtib noorte Eesti perekondade kohta, kes ühel või teisel põhjusel on Eestist lahkunud. Eesti riik näeb hea meelega, et ka need pered oleksid suured ja terved, et nendes hoitakse eestlust ja kantakse edasi Eesti traditsioone. Et nendes perekondades antakse järeletulevatele põlvedele edasi oma emadelt-isadelt saadud teadmisi, nii nagu seda tegid 2. maailmasõja ajal ja järel Eestist lahkunud eestlased.”
Peakonsul kõneles ka sellest, et elades muutuvas maailmas, on liidud ja alliansid ainuvõimalikud, sest üksinda ei ole riikidel võimalik esilekerkivaid probleeme lahendada. Ja et Eesti on vastutustundlik, kes ei sulge silmi teiste häda ees, vaid on alati valmis aitama abivajajaid.
Peakonsul lõpetas on sisuka ja südamliku aastapäevakõne meeldetuletusega, kui kaunis ja samas habras on meie eesti keel:
“Eesti riik loodi 94. aastat tagasi eesti keele ja kultuuri kaitseks. Eesti riigile on ka täna tähtis, et iga eestlane, olgu ta Eestis või Ameerikas hoiaks oma keelt, oma tavasid, oma kultuuri. Eesti riigi esindajana Ameerika Ühendriikides on mul hea meel näha, kui edukalt eestlased siin ühiskonnas seda teinud on. Kui hästi on kogukonnad oma elu- ja tegemisi korraldanud. Ning kuidas lisaks enda ja laste vaimu harimisele on läbi pere- ja sõbrasuhete tekkinud suur ring Eesti sõpru, kellele Eesti asjad korda lähevad. On imekspandav, millise raudse järjekindlusega toovad Eesti ja segaperede vanemad oma lapsi Eesti kooli, osaletakse kooride ja rahvatantsu gruppide töös, korraldatakse kontserte ja teatrietendusi, filmiõhtuid või saadakse lihtsalt kokku, et uudiseid vahetada ja asju arutada.
Eesti keel on ilus keel ja eriti ilus on keel siis kui noored inimesed oma tunded sõnadesse seavad. Seetõttu palun lubage mul ette lugeda luuletus, mille kirjutas üks Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi 11. klassi õpilane Brita Mikvere vabariigi 90. aastapäevaks 4 aastat tagasi
Videvikus avan silmad
talvised ja jäised ilmad
kaunis on mu kodumaa –
siin ma elan vabana.
Meie Maarjamaa on habras
olgu valvas meie rahvas
kaitsta tuleb vabadust,
meie riigi varandust.
Kasvatagem järgmist põlve
võtkem lapselapsed sülle
näita neile Eestimaad,
et nad kaitseks Maarjamaad.”
Sten Schwede kõnele järgnes New Jersey’s ja Manhattanil tegutseva Ameerika koori Schola Cantorum on Hudson kontsert eesti muu-sikast ja eesti keeles. Kooris laulab nii kutselisi muusikuid kui asjaarmastajaid ning nad on hiljuti avastanud enda jaoks eesti rikkaliku muusikavaramu. Kontserdil kõlasid nii vaimulikud laulud (Kreek Mu süda ja Taaveti laul nr. 104 ning Pärdi Bogororitse Djevo) kui Mart Saare (Luule, see ei tule tuulest) ja Veljo Tormise Kaks laulu Ernst Enno sõnadele. Kauni kontserdi lõpetas Tõnis Mägi Palve, milles soleeris suurepäraselt bariton Dorian Lake.
NY Eesti Naiskoor, Meeskoor ja Koolikoor esitasid Kadri Hundi Üksteist peab hoidma ning kontserdi lõpetasid kõik koorid koos, lauldes ühiselt Ernesaksa Mu isamaa on minu arm ning lõpetuseks Eesti hümni.
Pidu jätkus Eesti Majas, kus külalistele esines NY oma rahvatantsurühm Saare Vikat.
Pidusöögi valmistasid Eesti Maja kokad Inna Tereping ja Aarne Laanemaa. Oli maitsev, nagu alati.
Kärt Ulman
