Väljavõtteid Veiko Parmingu kõnest
Tänane kõne tugineb minu kogemustele Kaitseväes, Otsus teenida Eesti Kaitseväes ei olnud lihtne; olin lõpetamas magistrit, teadsin, et parimad materiaalsed võimalused on mujal ning tõenäoliselt olin keskmisest ajateenistujast vanem. Siiski võtsin tõsiselt Eesti kodanikukohustuste täitmist. Vähe on väliseestlasi, kes on käinud Eestis aega teenimas; sellele viitab muuhulgas ka Eesti meedia ootamatu huvi minu suhtes. Siiski, ma ei ole ainuke. Ka otsustas tulla aega teenima mu sõber Torontost, Kalle Amolins ja eelkäijaid on olnud teisigi, näiteks Luukas Kristjan Ilves.
Ajateenistus on Eesti riigikaitse põhialus. Riigiseadus näeb ette 18-27 aastastel noormeestel, soovi korral ka naistel, pühenduda 8-11 kuud oma elust militaarõppele. Põhieesmärk on välja õpetada Eesti kaitseks vajalikud reservüksused. Ajateenija õpib riigikaitse põhiteadmisi, omandab erialalise väljaõppe ning õpib koos meeskonnaga tegutsema efektiivse militaarüksusena.
Aasta jooksul on kaks eelkutset – jaanuaris ja juulis, mille kestus on 11 kuud järgnevalt põhikutse. Eelkutse on sedavõrd pikem, et õpetatakse välja nooremallohvitserid ja autojuhid.
Esimesed 3 kuud on sõduri baaskursus (SBK). Eelkutsele järgneb 3 kuud nooremallohvitserikursus (NAK) või autojuhikursus. Sellele järgneb jalaväekursus, erialaõpe ja kokkuharjutamine. (Näiteks, minu amet on miinipildujapatarei vanemarvestaja, ühtlasi rühmavanem. Õppisin erialakursusel arvestamist ja nooremallohvitserikursusel rühma juhtimist. Kalle, keda nimetasin, sai jaosanitariks ja õppis erialakursusel meditsiini).
Alguses toimub suur osa väljaõppest klassiruumis ja pataljoni territooriumil, hiljem metsas välilaagrites. Kulminatsioon on kolmenädalane suurõppus Kevadtorm, milles ajateenijad tüüpiliselt võitlevad üksuse vastu, mis koosneb tegevteenijatest Scouts pataljonis ning NATO liitlastest.
Kuperjanovi jalaväepataljonis, mis oli esimene taasloodud Kaitseväe osa taastatud isesiesvas Eestis märtsis 1992. aastal, on ajalooline järjepidevus väga oluline. Kõik ajateenijad õpivad Julius Kuperjanovi ja tema loodud pataljoni rolli Eesti Vabadussõjas. Samas toimub teenistuse pidev kaasajastamine ehk teisisõnu, praegune Kaitsevägi on väga kaugel sovetlikust mentaliteedist, mis valitses ka vahetult pärast taasiseseivust. Jõhkrustel ei ole enam kohta; tegemist on NATO ja lääne väärtustele ümber rajatud organisatsiooniga. Kõik ohvitserid olid oma sõjaväelise väljaõppe omandanud iseseisvas Eestis. Suur osa kaadrist on teeninud koos NATO liitlastega Iraagis või Afganistanis ja omandanud täiendavat väljaõpet läänes.
Kaitsevägi erineb tsiviilelust mitmel viisil. Kaitseväes on ülem ülem ja alluv alluv, igal ajal ja igas kohas. Lahkarvamuste korral tuleb jätta oma arvamused kõrvale ja täita käsku (eeldades, et käsk on seaduslik). Samas on kaasvõitlejad ühel ja samal tasemel, olgu nad tsiviilelus rikkad, vaesed, pankurid, töölised, rahvuselt venelane või eestlane. Minu jaoks tähendas see, et pidin eesti keeles hakkama saama, ilma et keegi “käest kinni hoiaks” ja aitaks. Alguses oli tõesti raske; osa inimesi rääkisid kiiresti või lohakalt, kasutasid palju slängi ja pealegi oli ka palju militaarterminoloogiat. Kõik see nõudis pidevat aktiivset kuulamist. Kui täheldasin märguandeid keelearengust, andis see enesekindlust juurde.
Minu positiivseks üllatuseks ei tajunud ma üldist vastuolu eesti ja vene rahvusest noorte vahel. Seda teemat on muidugi raske kokku võtta paari minutiga. Oli küll paar vene noort, kes pidasid ajateenistust mõtetuks diskriminatsiooniks, aga valdav osa võtsid teenistust sama tõsiselt kui eesti noored. Üldistusena võiks ehk märkida, et vene noored olid ehk positiivselt meelestatud vene kultuuri suhtes, aga ei näinud kaugeltki eestlasi võõrastena ega vaenlastena. Eesti noorte frustratsioon vene noortega tekkis peamiselt keelelisest barjäärist, kuid kokkuvõttes oli sedagi vähe. Tüüpilist eestlast imponeeris, et mõned Eesti venelased rääkisid kui mitte soravalt, siis vabalt eesti keelt pärast kaheksat kuud, ehkki teenistuse alguses oli ka neil, nagu teistelgi, vaid käputäis eestikeelseid sõnu.
Tänapäeval on Eesti riigikaitsel kolm põhilist komponenti: tegevväelased koos vabatahtlikkest koosneva Kaitseliiduga, mis on valmis kiiresti reageerima sõjalistele ohtudele üle Eesti; reservarmee koosnedes ajateenistuse läbinud kodanikest, keda vajadusel mobiliseeritakse; ning NATO liitlasarmeed, kes toetaksid Artikkel 5 järgi sõjalise rünnaku korral. Ei ole mingit kahtlust, et NATO alianss on Eesti jaoks kriitiline. Siiski on Eestis üldlevinud arusaam, et kes ei ole valmis ennast kaitsma, ei saa loogiliselt oodata päästmist partnerite poolt.
Kuigi Lätis ja Leedus vahetati kohustuslik ajateenistus välja palgaarmee vastu, on Eesti ajateenistus jätkuvalt populaarne. Keskmine eestlane mõistab nii ühiskaitse põhimõtte väärtust kui positiivset rolli, mida kohustuslik teenistus mängib noorte meeste kasvatamisel. Juba enne Ukraina sündmusi vastas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse uuringus 73% ajateenistuse läbinutest, et ajateenistus on kindlasti või pigem vajalik. Üldise elanikonna seas oli toetus veelgi suurem. Muutunud julgeolekukord ei ole heidutanud rahva toetust: Krimmi sündmuste kõrghetkel uuringufirma Saar Poll poolt läbi viidud uuringu järgi peab 82% elanikkonnast relvastatud vastupanu oluliseks võõrriigi rünnaku korral.
Eesti riigi ja rahva kõrget toetust ajateenistusele ja reservarmeele on tähele pannud meie liitlased. Eelmisel nädalal Ühendriikide maaväe ülem Euroopas, kindralleitnant Frederick Ben Hodges ütles ERRile “Eesti kaitsevägi on oma tegevuses väga ambitsioonikas. Fakt, et Eesti kaitsekulutused on kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust ja et Eesti korraldab suuremahulisi õppusi, on head näited sellest, kuidas üks väike maa suudab enamat, kui temalt esmapilgul oodata võiks.”
Lisaks vaimsele valmisolekule kasvab järjest ka Eesti tehnline võime ennast kaitsta. Nagu lähiaastatel 80 Javelintüüpi käsitsi kantav kahekilomeetrise efektiivse laskekaugusega tankitõrje relva ost, mis toimib lase-ja-unusta põhimõttel.
100% kindlusega on võimatu teada, kas lääneriigid tõesti tuleksid Eestile appi sõjas. Kui Obama sõnum jäi Tallinna kõnes ebaselgeks, siis USA abiriigisekretär Victoria Nuland ütles Riias kaks nädalat tagasi väga konkreetselt, et Ameerika sõdurid on valmis surema Läti eest. President Ilvese taotletud alalist baasi ei ole, aga sel nädalal saime kinnitust, et Ameerika roteeruvad üksused jäävad Eestisse ja Baltikumi vähemalt järgmiseks aastaks ja Ben Hodgesi sõnul, “nii kaua kui vaja, et ära hoida vene aggressiooni.”
Karm tõde on, et nii suurt sõjalist ohtu Eestile kui praegu, ei ole olnud 1993. aastast. Vene Föderatsioon on esitanud samasugust kriitikat Eesti ja Läti kohta, mida ta kasutas Ukraina puhul; Vene meedia õhutab ööpäevaringi sõjahüsteeriat: rääkides fašistidest Ukrainas ja NATO provokatsioonidest; Venemaa sõjalennukid on korduvalt rikkunud Eesti õhuruumi; ja Venemaa on sooritanud inimröövi Eesti pinnal.
Teisest küljest, Vene Föderatsiooni täieliku kokkuvarisemise oht on samuti kõrgeim viimase 20 aasta vältel. Sanktsioonid koos ootamatult odava nafta hinnaga on Venemaa majanduslikku seisu kõvasti kahjustanud. Suure tõenäosusega ootab ees kõrge inflatsioon ja stagnatsioon kui mitte majanduslik langus. Venelastel puudub kogemus pärast Nõukogu Liidu lõppu elatustase langusega elamiseks. Kui sõjalisi edusamme ei ole, taandub sõjaeufooria mingil hetkel ja venelased hakkavad küsima, kuidas niivõrd palju nende poegi on surnud nn “õppustel” ja miks keskvalitsus Moskvas peab vajalikumaks toetad venelasi võõrsil kui venelasi Venemaal.
Kaks olulisemat küsimust mille vastust keegi peale Putini ei tea on: kas Putin usub, et Venemaa võib ilma laiemat sõda põhjustamata “kinkida” endale Balti riigid, või osa neist; ja kuivõrd kaugele on Putin nõus minema, kas sõjani või koguni tuumasõjani – vene rahva ohustamiseni välja, et kaitsta oma isiklikku võimu?
Üks on kindel: julgeolekuseis Ida-Eurooopas on radikaalselt muutunud viimase aasta jooksul. Populaarne müüt ütleb, et Vene president on ülimalt kaval juht ja kogu aeg kaks sammu lääneriikidest ees. Reaalsus on, et ehkki endine KGB mees on osav taktik, tema strateeglised võimed jätavad soovida.
Ukraina sõjaga on Putin jõudnud saavutada Ukraina ühendamise, mida ukrainlased ise ei suutnud kõigest jõust teha. Ukrainlane olla ei ole enam tingimata seotud päritoluga või ukraina keele valdamisega. Ukrainlane on nüüd, tsiteerides asjatundjat Paul Goble’t, “vaba inimene postsovietlikus ruumis”. Goble toob välja lühikese näite sellest muutusest kui venelasest vanaproua Kiievis helistab oma õele Venemaal ja õde ütleb, et kõik inimesed Ukrainas on fašistid ja peaksid Putini jalgu suudlema selle eest, et ta ei ole tuumarelvaga rünnanud. See pani vanaproua tõsiselt mõtlema, kas ta on siis tõesti ukrainlane ja peaks ehk loobuma vene kodakondsusest.
Ei saa pidada võimatuks, et sarnane muutus toimuks ka Eestis. Eesti venelased toetuvad Venemaa meediakanalitele, aga nüüd kõigest 38% peavad Vene meedia seisukohti Ukraina suhtes õigeks. Paljud kõhklevad, ega tea mida arvata. Naiivne oleks oodata, et nad muutuvad järsku eesti patriootideks. Aga kontrast teravneb; olla mahajäänud ettur autoritaarses kleptoriigis või olla vaba inimene Eurooopa Liidu liikmesriigis?
Ükskõik, mis Ukrainas edaspidi juhtub, Venema suhtumine Balti riikidesse maailma ees peab muutuma. 20 aastat on Vene valitsus laulnud ühte laulu, et venelasi diskrimineeritakse Baltimaades ja kahetsusväärselt suur osa läänemaailmast on seda püha tõena võtnud. See propaganda on kaotamas efektiivsust, kuna lääneriigid mõistavad seda kui sõjalist provokatsiooni. Eesti häält kuulatakse läänes üha enam.
Oht on jätkuvalt väga suur. Vaenlane ei anna alla kergesti; kahtlemata ta jätkab jõulise inforünnakuga ja tõenäoliselt ka füüsilise provokatsioonidega. Peab olema halvimaks valmis. Aga kui õnnestub sõda ära hoida, siis on mure kõrval ruumi lootuseks, et Eesti tuleb olukorrast välja tugevana, tervena ja edukamana.
