Vaba Eesti Sõna talitus 60ndatel. Kes on need kaunid naised?
Eesti on 20. sajandil elanud üle neli erilist perioodi:
kõigepealt esimeseks omariikluse eelne aeg 1900 – 1918,
teiseks Eesti Vabariik kui ühise riigiga rahva elu 1918 – 1940,
kolmandaks riigikaotusperiood kodumaal koos suure hulga rahvaga küüditatud või põgenenud oma kodust ja kodumaalt 1940 – 1991, neljandaks, ja loodetavasti igavikuliselt kestev Eesti riigi taastamise ja vaba rahva aeg.
Saame kõnelda 20. sajandi I poolest üldiselt kui Eesti identiteedi ja kultuuri suurest kasvuajast. Eesti ajakirjandus on läbi mitme sajandi olnud Eesti identiteedi kujundaja ja tugevdaja ning Eesti ühise tegutsemisvälja edendaja. Nii on toiminud 20. sajandi algul Postimees ja Eesti Päevaleht kui kesksed päevalehed.
Alates 1940ndate II poolest ongi osa Eesti ajakirjandust välismaariikides, sh 1949. aastal asutatud Vaba Eesti Sõna New Yorgis.
Vaadeldes Vaba Eesti Sõna juhtkirju läbi tegutsemise seitsme aastakümne, võime näha väga olulist eesti ühiskonna tegevuste korraldajat, kajastajat kui mõtte kandjat.
Kõige kõnekamad on alati ajalehe juhtkirjad, mis koguvad ja manifesteerivad üldolulisi sõnumeid ja seisukohti.
Milline on aga Vaba Eesti Sõna AEG juhtkirjades?
Sellele otsis vastest Epp Remmel oma uurimistöös “Aeg Vaba Eesti Sõna juhtkirjades” (2015), analüüsides 76 juhtkirja perioodilt 1949 – 2009, võttes uuringusammuks 4 aastat, kodeerides ühe kuu (arvuliselt 4) juhtkirja.
Analüüsitud 76 juhtkirja põhjal näeme, et 1949: domineerib vabadusvõitlus, juhtkirjade läbiv mõte on Eesti vabaduse taastamine ning töö selle nimel;
1950ndad aastad: vabadusvõitlus on formuleerunud ja saanud reaalseks igapäevaseks tegevuseks. Moodustatakse Ülemaailmne Eesti Koostööbüroo ja Rahvuskomitee, millede tegevus pälvib Ameerika poliitikute ja presidendi tähelepanu. Tekstide aktsent on Eestiga seotud teemadel.
1960ndad aastad: iseloomustab Külm sõda, Kuuba kriis jm, mis on puhta Eesti teema juhtkirjades nõrgemale positsioonile tõrjunud. On näha vabadusvõitluse reaalsuseks muutumist, Balti protestiaktsioone, mida toetavad Kongress ja Senat.
Vaba Eesti Sõna ajalehte väljaandva The Nordic Press, Inc juhatus 1965/66.a. I reas istuvad: Hugo Pärlin, Paul Saar, August Waldman, Valter Brunberg, Jaan Tiivel. II rida: Jaan Ülesoo, Erich Ernits, Felix Ling, Harald Raudsepp. Foto: Eesti Arhiiv Ühendriikides
1970ndad aastad: iseloomustab sõnavõitluslik tonaalsus, Eesti teema seostub läbi maailmapoliitiliste seoste ja tendentside, võideldakse Eestis toimuva teisitimõtlejate mahasurumisega, kultuurisidemete katkemisega. Genfi 1973. a konverentsil oli kohal ka Eesti (VES 27.09.1973:1), Rahvusorganisatsiooni Lakewoodi kongressil oli erirõhk vabadusvõitlusel, noortele tutvustati Eesti vabadusvõitlust (VES 06.10.1977:1).
1991: juhtkirjad on erinevad, Euroopa poliitiline olukord on keskmes, Ameerika eestlaste parlament on võitlusteel (VES 07.02.1991:1), Eesti Komitee ei blokeeri Ülemnõukogu 3.3. referendumit (VES 14.02.1991:1), Eesti Vabariigi 73. aastapäeva puhul avaldatakse luuletused, mis kirjutatud juba 1945.
„Miski meid Sinust ju murda ei suuda,
Sinu eest surmgi ei kohuta meid!
Miski me pühamaid püüdeid ei muuda:
E e s t i l e rajame vabadusteid! „
(Raag, A. VES 21.02.1991:1)
Kajastatakse laienevat Balti vabadusvõitlust: „Hinnata tuleb ülikõrgelt Baltikumi rahvaste kaljukindlat hoiakut mitte alistuda ülekohtule, unustades mõõtmatuid kannatusi. Eesti, Läti ja Leedu teavad ülihästi, missugused raskused neil ees seisavad. Kuid nende raudne tahe on tugevamad kui N. Vene relvad, kui kasutada julgustatuna sellist võrdlust.“ ( Raudsepp, H. VES 28.0.1991:2)
1997: Juhtkirjas ilmneb ka esimene ainuke kriitiline noot kodueestlaste suhtes.
„Rahvuslus – kummaline „uus nüanss“. Küsitakse palju „Seitsme mehe manifesti“ küsimusi, kriitikas toetutakse „ tänavu Eestit külastanu“ informatsioonile. Juhtkirja autor märgib lõpuks, et manifest võib olla signaaliks Eesti kolmandaks rahvuslikuks ärkamiseks. (I. Mikiver, VES 6.11.1997:2)
2000ndate algus – 2001: juhtkirjades on vähem Eestit. Juhtkirjad on endiselt olevikust või lähiminevikust, kuid nad on kolinud leheküljele nr. 2 ning kirjutavad eranditult välispoliitilistel, maailmapoliitilistel teemadel. Põhiliselt refereeritakse ajalehte „Washington Post“ ja „Washington Times“, Eesti sündmustele ei tehta mingit mööndust ega erikohtlemist. Tähtsuse fookus on selgelt läinud teisale. Eesti on vaba, vabadusvõitlust enam vaja ei lähe. Olulisem on kajastada muid maailmasündmusi, poliitiliselt palju tähtsamaid ja olulisemaid kui seda sündmused kodumaal.
Näeme siin selle pisteliselt ühesama meetodiga juhtkirjasisu vaatlemisel, et eri kümnenditel on Vaba Eesti Sõna juhtkirjades oleva sõnumi pearõhk olnud Eesti vabastamisel, vabadusvõitlusel, seda kuni Eesti Vabariigi tõelise taassünnini 1991, misjärel on juhtkirjade fookus maalmapoliitilistel sündmustel. Kogu Vaba Eesti Sõna juhtkirjades näeme läbivalt eestluse diskursust.
Samuti on eraldi oluline vaadata, mis “aeg” on Vaba Eesti Sõna juhtkirjades?
Juhtkirjade “aeg” on olevik või siis lähiminevik. Kirjeldatakse justjust toimunud sündmusi või sündmusi, mis on toimumas.
Aeg sisuliselt ei muutu, vaid seitsme juhtkirja valdavaks teemaks oli ajalugu.
Juhtkirjade teemad kirjutasid vabadusvõitlusest. See on kõige tähtsam, kõige domineerivam teema. Kusjuures alati olevikus, just siin ja praegu toimuvast vabaduvõitlusest, mitte ähmastest tulevikuplaanidest!
Vaba Eesti Sõna uuringu materjali, juhtkirjad kodeerinud ja analüüsinud üliõpilane Epp Remmel:
“Kuid kui aastast 1949 kuni 2001. aastani on juhtkirjade fookus Eestil, siis 2001. aastast on muutus kardinaalne.
Eestluse teema katkeb järsult 2001. aastal. Juhtkiri kolib ajalehe leheküljele nr. 2 ja muutub eestlusest ja eestlaste tegevust kirjeldavatest artiklitest välispoliitiliseks ülevaateks. Ka on igal artiklil all autori nimi – Ilmar Mikiver.
Eesti on vabaks saanud.”
* Lisaviide: Remmel, Epp 2015. Juhtkirjad ajalehes Vaba Eesti Sõna. Aeg kui sisuline element tekstis. Seminaritöö. Juhendaja Maarja Lõhmus. Tartu Ülikool.
