Anneli Rõigas
“Eestis saab iga ametniku ja poliitiku ära osta miljoni eest.” See lause tuleb mulle ikka ja jälle aeg-ajalt meelde. Nii ütles president Lennart Meri mulle jõululaupäeva hommikul 1997, kui Kadrioru lossis tema toonases elutoas kohvi jõime.
Meri hoidis sidet mitme inimesega, keda ta enne riigijuhiks saamist tundis ja ka mulle helistas kord või paar nädalas. Olime sadu kordi vestelnud ja ometi rabas see hinnang ametnike ja poliitikute üleüldisest äraostetavusest mind tookord sedavõrd, et vaidlesin veendunult vastu. Täna, Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvuse taastamise 30. juubeliaastal ma enam vastu ei vaidleks. Kindlasti on erandeid, kuid taasiseseisvumise aega saatnud Eesti avaliku elu skandaalide, sahkerdamiste ja korruptsioonilugude kett on paisunud pikaks ja määrib riigi mainet.
Äsja sai Eesti uue valitsuse. Jüri Ratase juhitud koalitsioon lagunes, kui peaministripartei – Keskerakond – sai kriminaaluurimise raames taas korruptsioonikahtlustuse. Jõustruktuurid korraldasid jõulise operatsiooni just päev enne abielu kui mehe ja naise liitu põlistama plaanitud abielureferendumi korraldamise hääletust riigikogus, ja üks valitsuse nõunik ja üks suurärimees võeti ka ka vahi alla. On saatuse iroonia, et uue valitsuse moodustasid seesama korruptsiooniskandaalis vaevlev Keskerakond koos Eesti teise viimastel aastakümnetel enim korruptsiooniskandaalides vaevelnud partei – Reformierakonnaga.
Eesti uuel peaministril Kaja Kallasel on võimalus näidata end korruptsioonivastase riigijuhina, kuid algus pole olnud lubav. Juba uue valitsuse esimesel paaril töönädalal raputas Eestit järjekordne korruptsiooniskandaal, kui selgus, et mõned kõrged riigiametnikud, sh Sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske, on sahkerdatud koroonavaktsiini saamise järjekorras valitsuse korraldusi eirates end järjekorras ettepoole. Selle asemel, et valitsuse nimel vabandada, asus peaminister juhtunut hoopis õigustama ettepanekuga, et tähtsate ametnike vaktsineerimise võikski seadustada. Kuigi kõrgete valitsusametnike seaduseülesest käitumisest tülpinud endine IT-minister, riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni juht Kert Kingo pöördus kantsler Priske asjus prokuratuuri ja Kaitsepolitseisse, osutades meditsiinikorruptsioonina kvalifitseeruvale tegevusele, pole põhjust eeldada, et see ka varem mitmes skandaalis määrida saanud kõrge riigiametnik kuidagi vastutusele võetakse. Lisaks Priskele on vaktsiini väljaspool vaktsineerimiskava sahkerdatud Eestis ka haiglajuhtide tuttavatele ja Venemaa Narva peakonsulile.
Eesti selle sajandi uued juhid, sh Kaja Kallas on öelnud, et Eesti (viimastel aastatel kärbuv) maine on olnud rahvusvaheliselt suurepärane tänu Eesti poliitikute rahvusvahelisele lobby-tööle, mh Eesti kui digiriigi maine kujundamisel. Eesti digiriigi maine sündis aga tegelikult tänu minu pikaaegse tööandja, rahvusvahelise uudisteagentuuri Agence France Presse soosivale suhtumisele Eestisse, tänu millele jõudsid AFP kaudu kümned ja kümned Eesti digisammudest, sh omal ajal innovaatilistest e-valimistest kirjutatud artiklid aastail 2004-2014 tuhandete väljaanneteni üle maailma, millest mh Tartu Ülikoolis professor Peeter Vihalemma juhtimisel ka üks uurimistöö kirjutati (1).
Kuid ühel hetkel sai selgeks, et maine ja reaalsus enam kokku ei lähe. Riigi maine ei saa olla eesmärk omaette, kui selle varjus käib kodus sahkerdamine ja valskus. Näiteks Eesti digivalimiste usaldusväärsuse purustas USA Michigani ülikooli ekspertide 2014 uurimistöö (2), mis osutas, kui lihtne on osavatel IT-meistritel Eesti e-valimistel häälteandmise protsessi ja võltsimisse sekkuda. Kuigi Eesti eelmine valitsus lubas IT-valimiste asjus usaldusväärsust uurida, jäi see tegevus pooleli. Ja seni on lahendamata ka digivalimiste vastuolu EV Põhiseadusega, mis sätestab üheselt: valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed ning hääletamine on salajane. Ükski netis olev arvuti pole “salajane” ning valimised, mille hääletusprotsessi seaduslikkust pole tavalisel vaatlejal kuidagi võimalik kontrollida, ei tekita usaldusväärsust.
Uues koalitsioonileppes on mh sümpaatne Tallinn-Helsingi tunneli plaaniga edasiminek ja rea IT-alaste arenduste kavandamine, kuid punase tulena vaatab vastu lubadus “digitaliseerime justiitsvaldkonna, sh viime süüteomenetluse maksimaalselt digitaalseks”. Praktikas tähendab see, et võib väheneda veelgi inimeste võimalus õigust nõuda.
Kuigi Kaja Kallase peaministriks saamiseni viinud Kaitsepolitsei ja riigiprokuratuuri operatsiooni taga näevad paljud eeskätt nn liberaalsete poliitikute, sh president Kersti Kaljulaidi vastumeelsust abielureferendumile, mille valitsuse kukkumine õhku lasi, kumavad selle operatsiooni varjus ka muud teetähised. Neist kindlasti olulisemaid terendab juba suve lõpus, kui Riigikogu hakkab otsustama, kas Kaitsepolitsei endise pikaaegse ametnikuga abielus olev Kersti Kaljulaid jätkab presidendina või leitakse Eestile uus president, kelleks eelmise koalitsiooni ajal oli lootust saada ka konservatiivse EKRE liikmest riigikogu esimehel Henn Põlluaasal.
Valitsuse vahetus tõi kergenduse ka neile, kes ei soovi Eesti rahuaja suurima inimkatastroofi – vähemalt 852 inimese elu nõudnud Estonia 1994 laevaõnnetuse uut uurimist, mida valitsus mullu laevas olevat seni teadmata auku paljastanud dokumentaalfilmi järel põhjalikult uurida lubas. Juba on üks kõrge riigiametnik naeruvääristanud meedias õnnetuse uut uurimist nõudva endise riigiprokuröri pakutud võimalust, et augu võis tekitada kokkupõrge allveelaevaga. Mida pole uuritud, seda ei saa ka välistada. Küsimata küsimusi on palju, vastuseid vähe. Estonia laevaõnnetusest pääsenute ühe ülekuulajana tegutsenud Arnold Sinisalu on ülendatud tänase KAPO juhiks, katastroofiaegne siseminister Heiki Arike ja Estonia uurimiskomisjoni juht Uno Laur muutusid aga 2018 sügisel surnuks mõnetunnise vahega.
Eesti lähiajalugu on näidanud, et korruptsioon vohab ja ka kõrgetes riigiametites. Eesti mainet saab hoida ja tugevdada vaid riigijuhtimises ja toimimises osalejate ausus ja väärikus ning teod, mis näitavad hoolivust. Oma rahvast. (1) tinyurl.com/cpbaxusc (2) tinyurl.com/u4bc8t6h
