Raul Pettai
Et saada enam-vähem õiget pilti käesolevast sisepoliitilisest seisundist Ameerikas, tuleb vaadelda inimkonna ruumilise ja ajalise eksistentsi laiemat tagapõhja.
Esiteks: laienev globaalsus ja infotehnika, lisaks suurenev automatiseering.
Ehk lihtsas keeles: kui ma New Jersey’s köhatan, siis kümme minutit hiljem teab sellest Beijing ja teeb vastavad järeldused… Privaatsus on kadunud.
Teiseks: maailm võitleb suure epideemiaga, COVID-19, mis Ameerikas on senise elu alusmüüre otsustavalt mõjutanud, kuid millele efektiivset vastuabinõud pole veel leitud.
Jah, selle levikut saab karmi karantiini abil kontrollida, kuid siis variseb kokku ka tihedas sõltuvuses olev tänapäeva majandus.
Ka kui viirus viimaks taandub, jäävad praegusest kriisist püsivad jäljed nii majandus- kui eraelus, mis mõjutavad oluliselt miljonite eksistentsi.
Kolmandaks: osalt viiruseprobleemi tõttu on USA-s aktiviseerunud rassiprobleem.
Tänu senisele majanduslikule arengule ja näilisele heaolule oli see hoitud tagaplaanil, kuid praegune katastroof on seda eriliselt esile tõstnud.
Nii on mõistetav, miks inimesi valdab ebakindlus- ja hirmutunne.
Seda süvendab veelgi praegune isolatsiooni nõue, sest just hädas vajatakse teiste lähedalolekut, millest nüüd tuleb aga hoiduda.
Ja nii saavad alguse äärmuslikud reaktsioonid:
(a) kihutatakse üles sotsiaalsed/rassilised/rahvuslikud vastuolud.
(b) tavalised protestiavaldused muudetakse korrapäratuteks mässudeks.
(c) “vabaduse, demokraatia ja õigluse” ettekäändel antakse vaba voli piiramatult tappa, purustada ja põletada.
Siiski leidub ka vastupidist:
(a) olenedes juhtkonnast, mobiliseeritakse vajalik riigivõim, et see oma autoriteedi ja seaduspäraste vahendite abil korra taastaks.
(b) asjasse sekkuvad vastutustundlikud eraisikud, kes ennastsalgavalt püüavad aidata hätta jäänud kaasinimesi.
(c) püütakse rahulike protestiavalduste kaudu toetada ühiskondlike probleemide – näiteks rassiprobleem – lahendamist.
Siiski on praegune seisund Ameerikas tõsine. Nüüd aga lisandub eelnenud teguritele sügisene USA presidendivalimine, mis sel korral on eriliselt keeruline.
Esikohal on viiruseepideemia, mis raskendab valimise tehnilist läbiviimist, nagu kõnekoosolekud, paraadid ja aktused.
Mõelgem lisaks raskustele tegelikul hääletamisel – kas otsene või kirja teel?
Segadust suurendab terav vasak/parem polarisatsioon valijaskonnas ja asjaolu, et soovida jätavad mõlemad kandidaadid, nii praegune president Donald Trump, kui ta vastane, endine asepresident Joe Biden.
Ehkki president Trump on oma ametiajal mõndagi positiivset korda saatnud, paneb väga mõtlema ta irratsionaalne isiksus ja käitumine.
Tuuakse küll ette kõlavat hüüdlauset “Make America Great Again!”, kuid ei see ega Trumpi parempoolsuse rõhutamine ei garanteeri veel midagi.
Vastaskandidaadi Joe Bideni miinuseks omakorda on ebamäärane, vasakule kalduv valimisprogramm ning ta vanus (78).
Viimane pole vanaduse halvustamine, vaid tõsiasi, et nagu lennukapteni ametikoht, nii ka USA presidendi oma nõuab erakordseid võimeid, mida aastad ei soodusta.
Jääme siiski lootma, et ameeriklaste pragmaatilisus ühiskondlikes küsimustes ka seekordse tormi vaigistab.
Eelkõige aga tuleb loota võitu COVID-19 viiruse üle, et taastuks enam-vähem normaalne elu ühiskonnas.
Alles siis saab ajaga jagu ka teistest probleemidest.
