Arved Plaks
Olen Eesti tänapäevast elu tundma õppinud Viido Polikarpuse artikleid lugedes selle ajalehe veergudel. Nüüd pakun vaadet Eesti minevikku ühe tavalise pere liikmete elu jälgides alates tsaariajast kuni okupatsiooni aja lõpuni. Seda näeme Valteri silmade läbi, kes oli üks seitsmest lapsest selles peres. Temast sai väga kirglik kirjade kirjutaja. Talle meeldis reisida ja pidas tihedat ühendust oma vendade ja õdedega. Pealegi tal oli hea mälu ja uudishimu kõige vastu mis toimus. 62 kirjast mida ta saatis oma vennapojale (minule) võiks kirjutada seikluslugusid. Siin aga nopin välja sellest kirjavarast mis just teda isiklikult ja ta vendi ja õdesid puudutab.
Allolev foto tutvustab perekonna liikmeid keda selles artiklis jälgime.
1915. a. võetud foto, ema Hedwig oma seitsme lapsega peale lahkuminekut. Vasakult: Gusti (1907), Sigi (1904), ema Hedwig, Trudi (1912), Dagy (1906), Luša või Karl (1896), Harald (1902), Valter (1909).
Järgnev põhineb Valteri kirjadele alates 1966 kuni ta surmani 1987. Me eluteed hargnesid kui mu vanemad koos minuga põgenesid 1944, aga Valter jäi Eestisse. Vaatamata et olime erinevast generatsioonist ja ma teda ei mäleta lapsena, tekkis meil tihe kirjavahetus. Võibolla oli temal vajadust lugeda kirju vabast maailmast, et nagu värsket õhku hingata. Mina tundsin vajadust tundma õppida oma päritolu. See oli ju puudulik, sest lahkusin Eestist üheteistkümne aastasena. Võiks mainida, et minu eestikeelne haridus lõppes viieteistaastasena, kui emigreerusin Geislingeni DP laagrist Ameerikasse. Valteri kooliharidus jäi pooleli neljateistkümneaastasena, kui ta isa sundis teda koolist lahkuma, et elukutset õppida. Nii siis Eesti keeleoskuse suhtes oli meil ühine puudulik haridus. (Siiski mu Geislingeni kooli vanem koolivend Hellar arvab, et olen paranemas.)
Kohtasin Eestisse jäänud perekonnaliikmeid esimest korda täiskasvanuna kui külastasin Tallinna 1974. Kohe tekkis südamlik vahekord. Aeg oli liiga lühike sellel retkel, et kõigest rääkida ja ma palusin, et onu kirjutaks mulle koju oma elust. Ta lubas, aga hoiatas, et ta peab välja jätma, mis tsensoreid võib häirida. Järgnevad tema sõnad minupoolsete täiendustega. Alguses on Valteri osaline elulugu kuni 1975. aastani. Sellejärel lisan ühtteist teistest kirjadest.
Sündisin Tartus, Riia tänaval 1909. Seal oli kolm maja. Sündisin tagumises majas, kust hiljem kolisime tänavaäärsesse kolmekordsesse puumajja. Lapsi oli ümbruses palju; meie peres ise oli seitse last. Sõja alguses põles see linna kant ja 1944 põles see, mis veel oli järele jäänud.
Sellel ajal oli Tartus Emajõe ääres Kaubamaja. See oli suur neljakandiline ehitis, milles oli 40 äri. Seal olid riide-, saapa-, naha-, pudu- ja teised ärid. Need olid omapärased ilusad ärid. Ümber ehitise olid ümmargused kivipostid. Kui seda ehitati 1829 a., siis kutsuti seda ringpoeks. Vanasti kutsuti seda ka „Vene poeks“, sest esimesed kaupmehed olid venelased. Isa pidas seal saapaäri alates 1904.
Kaubamaja milles oli 40 poodi.
Turg Emajõe kaldal. Kaubamaja on vasakul. E. Sellekese foto, 1939
1914. a. kui olin viieaastane, läksid minu vanemad lahku. Me noored jäime alul ema juurde. 1916 a. võttis isa minu ja Gusti oma poole; teised jäid edasi ema juurde. Isa elas siis Tähe tänaval. Seal oli tal kahetoaline korter. Süüa tegi teenija.
Juba nooruses pidin Gustiga iga päev, kui koolist lahti saime, äris aitama. Pidime aitama suuri kaste lahti võtta. Minusugusele see polnud kerge. Need olid puukastid mille ääred olid plekkvitsaga üle löödud. Neis võisid olla näiteks kalossid. Siis pidime saabastele nöörid peale panema, tolmu pühkima jne. Ka Harald ja Sigi olid tihti äris abiks. Müügi ajal oli vaja järele vaadata, et keegi ei varastaks. Ka vanasti oli see moes. Omal ajal läks isal päris hästi. Kuid sõja ajal (s.t. I ilmasõja ajal) oli minek väiksem.
Mina olin 7 a. ja Gusti 9 a., kui ühel suvel olime 3 km kaugusel Tartust Emajõe ääres ühes talus. Seal oli mul hobune – väike Saaremaa tõugu hobune – ja pikkvanker ja sadul. Saime Gustiga iga päev ratsutada. Sügisel müüs isa hobuse ära. Elu oli meil seal Gustiga huvitav. Püüdsime kalu ja sõime kodujänese (küüliku) liha. Harald oli ka tihti seal. Ka Sigi tuli vahel maale. Isa iga päev maale ei tulnud, eriti kui ilm juhtus halb olema ja nii olime Gustiga tihti omapead.
1917. sügisel võttis isa suurema korteri Kastani tänavale. (Nüüd on see maja arhitektuurimälestis ja kaitse all, vastav silt on maja välisseinal.) Seal oli meil viis tuba ja teenijatuba, köök ja suur veranda. Siis tulid teised lapsed ka ema juurest ära. Minul ja Gustil oli siis palju teha: ahju kütta, puid ja vett tuua. Käisin enne saapaäri lahtitegemist turul, turg oli poe lähedal. Maamehed tulid hobustega linna ja turg oli väga rikkalik. Kalaturg oli ka rikkalik, oli kõikisorti kalu. Nüüd on kala nagu kadunud. Ei ole õieti jõe- või järvekalu ega merekalu.
Septembris ja oktoobris said toodud toidutagavarad talveks: 40 – 60 vakka kartuleid (üks vakk on 50 kg), siis kapsaid 25 puuda (üks puud on 16 kg); osteti 100 kg porgandeid ja sama palju kaalikaid. Siis ka peete ja kõrvitsaid. Viimast kasutati salati tegemiseks, muidugi äädikaga. Mina ja Gusti pidime kapsaid hapendama, riivima neid tünni ja tampima suure puust nuiaga. Teenija vaatas järgi, et sai korralikult tehtud, et soola ja jõhvikaid sai pandud ja et vesi välja tuli. Osa kapsastest riputati üles keldri lakke. Neid kasutati supis ja paksuks hapukapsaks – viimast tehti odrakruupidega, aga haneprae juurde tehti ilma kruupideta.
Talvel tehti verikäkke, millesse pandi pekitükke. Iga nädal tehti peenleiba rukkipüülist. Mina ja Gusti pidime seda puust mõlaga kõvasti kloppima, siis sai peenleib väga maitsvaks. Kui leiba küpsetati, siis jätkus seda terveks nädalaks. Meil söödi palju kalu ja talvel sai lisaks hanesid. Hanerasv oli meil sõja ajal leiva peale määrimiseks. Jõuluks tehti verega tanguvorste. Laua ümber oli 10 inimest: meie lapsed ja siis veel üks äriteenija ja isa õetütar. Nüüd on kõik teisiti; konserve nagu praegu, 60 aastat tagasi ei tuntud.
Kevadel veeti puid mööda Emajõge lotjadega. Need olid suured puust laevad. Lodjad käisid purjedega või veeti puksiiriga. Sinna mahtus 60 – 100 sülda puid. (Üks süld on 2,3 rm.) Puuhalud olid 53 cm (küünal on 53 cm). Isa ostis ainult kasepuid. Isa palkas hobusemehed, kes puud jõe äärest koju tõid. Ka võttis ta kaks puulõhkujat. Nii et Gustil ja minul jäi puud kuuri laduda. Puid läks meil palju: oli vaja kahe ahju kütmiseks ja söögi keetmiseks. 1928. a. tulid meil meetermõõdud kasutusele.
Meil oli klaver. Sigi pidi isale õhtuti tund aega klaveril mängima palasid, mis isale meeldisid. Ka Dagy ja mina mängisime vähe klaverit, kuid keegi meist ei laulnud, ainult isa armastas laulda, kui ta väikse „auru“ all oli ja tal külalisi oli. Siis ta armastas oma häälega hoobelda, kuid muidu mitte.
Tollal oli hoopis teistsugune elulaad. Gaas oli koolis ja tänavavalgustuseks. Muidu olid petrooleumilambid. Linnas oli gaasivabrik, mis ajas kivisöest gaasi. Alles 1917 tuli elekter. Isale söögi viimine ärisse oli minu töö. Äri ja kodused tööd võtsid palju aega. Selle tõttu jäi mu koolitöö lonkama. Õde Sigi oli esimene, kes kodust lahkus. Ta abiellus Ossiga, kes oli Vabadussõjast saadik sõjaväes olnud ja kõrgemaks ohvitseriks saanud. Ta kontor oli staabis, mis asus Tartu linna keskel (kus nüüd on Barklay hotell.)
Kui isa 1924 a. äri ära müüs, siis võttis ta uue naise. Lõpetasin 14-aastasena algkooli 6. klassi ja edasi ei lastud minna. 1924. a. sügisel pandi mind naisterätsepa tööd õppima. Minu meister oli kuulus meister, kuid ka kõva viinamees. Ka õde Trudit ei lastud keskkooli lõpetada ja pandi juuksuriks õppima.
Tahtsin mujale minna, kuid meil oli suur tööpuudus, eriti 1924 – 1933. 1928. a. sain Abeli riideäris töökoha. Seal oli kindel palk, aga töö oli pingeline. Algul sain 2 kr päevas, varsti 2,5 kr. Päev oli 10 tundi ja vahest rohkem, aga ületundide eest ei makstud, nagu pidanuks. Tollal oli meil haigekassa. Tööliselt võeti 2% ja peremehel 4%. Arstiabi ja haigla olid priid, kuid rohud tuli omal maksta. Kui olid kodus haige, siis said kolmveerandi päeva palgast, haiglas alles pool palka. Ise võis arsti valida. Töö juurest sain suvel kolm nädalat puhkust, kuid oma raha eest, s.o. palka sellel ajal ei makstud.
Noorena ma armastasin suvel palju matkata, tegin vend Karli ja ta naise Helenega palju matku Tartu ümbruses. Tartu lähiümbrus oli ilus, oli hulk ilusaid järvi: Saadjärv, Pühajärv ja teisi. Siis sai mitmel korral Peipsil sõidetud. 1934. a. kui olin veel poissmees, siis käisin laevaga Helsingis. Enne seda, 1930. a. tegin laevasõidu Stockholmi; 1938. a. Riiga. Kodumaa sai risti läbi käidud.
Kui töötasin Abeli juures, elasin edasi isa juures, aga pidin ise omale riided ja jalanõud muretsema ning lõpuks ise sööma. Nii ei olnud just hea elada isa juures peale seda, kui ta oli uuesti abiellunud. Kas see naine veel elus on, ei tea. Ta peaks praegu ligi 78 – 80 a. vana olema.
Olin Abeli juures 2,5 aastat. Siis 1930. a. oktoobris läksin kaitseväkke aega teenima. Mu väeosa asus Tartus. Olin Kuperjanovi jalaväepataljonis. Kolm kuud oli noorte aeg. See aeg oli raske. Peale noorte aja määrati mind staapi, kus oli kergem elu. See oli sama staap, kus töötas Ossi. Ohvitserina oli Ossil korter staabi taga hoovimajas, kuhu sai Toomemäe pargist sisse. Sellel ajal kui ma Tartus teenisin, oli Ossi Valka määratud ning oli seal koos Sigi ja tütre Astaga. Vaid vanaema koos Sigi poja Unoga jäid koju. Nii siis vabal ajal olin nende juures.
Kui kaitseväest vabanesin, läksin Tallinna. Lootsin, et seal on kergem tööd saada. Ka tõmbas Tallinn mind. Kuid seal olid ka rasked tööolud. Ligemale kolm aastat elasin Tallinnas, selle aja jooksul oli mul kolm töökohta. 1927. a. elasid Tallinnas ka su ema ja isa (Harald). Neil läks lilleäri väikselt, kuid polnud viga. Su ema oli väga energiline, hakkaja ja töökas. Su isa oli rohkem pikaldane. Tallinnas olles sain siis su vanemate ja ka Sigi pool käia, sest Ossi oli vahepeal Tallinnasse elama määratud seoses uute ülesannetega sõjaväes. Olin tihti pühade ajal abiks lilleäris lilli kandmas ja jootraha andis mu palgale lisa. Mõned inimesed olid helded, kuid paljud ei andnud midagi.
1934. a. augustis kutsuti mind Tartu Jänese äri töökotta tööle. See oli suur pööre mu elus. Seal oli kindel palk ja aastaringi tööd. Olin juba varem Elliga, mu praeguse naisega koos töötanud, ja nii kutsusin teda ka Tartusse. Elli sai tööd veebruaris 1935 ka Jänese juurde.
23.6.1935 meie abiellusime Pauluse kirikus. Laulatus oli õpetaja majas. Meie pulmas olid õde Sigi ja su (Arvedi) ema Tallinnast. Su isa (Harald) oli välisreisil Saksamaal ja Ungaris sel korral. Siis olid vend Gusti, õde Trudi, mu ema ja teisi, kokku 17 inimest. Sina (Arved) olid teenijaga Vasalemmas suvemajas. Me asutasime väikese mugava kodu. Kuid sõda hävitas selle.
Meie elu paistis päris hea olevat. Igal suvel puhkuse ajal suvitasime kuskil. Kord olime Pühajärvel, kord Pikasillal ja mujal. Käisime lihavõttel ja jõuludel Tallinnas. Elliga olime siis ta lahkete vanemate juures. Elli isa oli mõnus vanamees, kes töötas heeringalaos aidamehena, ema oli kodune. Mõlemad, nii äi kui ämm, olid toredad inimesed.
Fotol Valteri ja Elli pulmad 1935 a. Pulma paar on ees paremal. Paari taga on vend Gusti, siis Haraldi naine Marie ja Sigi, taga on Trudi. Paarist vasakul on Elli õde, ja tema taga Elli sugulased.
Kui suvitasime esimesel aastal Pikasillal, oli meil kasutada paat. Pikasilla on Võrtsjärve lõunatipus, Väikesel Emajõel. Kord tuli Gusti sinna ja tegime paadimatka Barklay de Tolli vana monumendini. Oli ilus sõita mööda Väikest Emajõge. Tihti käisime Elli onu pool Jõgeval, temal oli talu Pedja jõe ääres. Kõigil meie peres oli elu järjest paranenud. Saime aeg ajalt kokku, aga vältisime isa. Lootus oli, et elu läheb samas suunas edasi: kõigil oli tööd ja olid elukaaslased valitud. Aga siis tuli pööre.
1938. a. suri Sigi mees Ossi. Ta peas lõhkes veresoon. Prantsusmaalt kutsuti tagasi üks kirurg, aga Ossit ei saanud ka tema päästa. Sõjaväe saatel maeti ta Tartus Rahumäe kalmistule. Isata jäid ta kaks last: Asta ja Uno.
Õde Dagy oli varem abiellunud ühe sakslasega ja siirdunud Müncheni. 1939 aastal tuli Dagy tagasi Eestisse oma kahe lapsega, Magda ja Richardiga, aga ilma meheta. Sellest ajast on meil suur grupifoto. Dagy tahtis jääda päriseks Eestisse, aga siis tungis Saksamaa Poolale kallale. Sõja alates kartis Dagy väiksesse Eestisse jääda ja läks tagasi Müncheni.
Sõda käis kaks korda läbi Tartu, nii et palju linnast järgi ei jäänud. Paljud ilusad elamurajoonid hävisid. Nii hävisid täielikult Maarja kirik, osaliselt Pauluse, Jaani ja Peetri.
Valter on paremal. Pildil on ta vennad ja õed viimast korda kui kõik olid koos 1939 Tallinnas.
Pere lagunes edasi: vend Harald koos perega põgenes laevaga Tallinnast, vend Gusti taganes Politseipataljoni koosseisus Tartust Riiani ja õde Sigi evakueeriti Tallinna sõjasadamast – kõik Saksamaale – igaüks eraldi, teadmata üksteise saatusest. Eestisse jäid peredega vend Karl, õde Sigi, mina ja Gusti abikaasa. Trudi mees, kes sai Soome sõjaväes haavata, jäi Soome.
Peale seda, kui rinne oli Eestist läbi läinud, s.t. 1944. a. sügisel, võeti mind Punaväkke, kuna sõda oli veel käimas Saksamaal. Teenisin kuni 1945. a. novembrini. Algul oli raske, sest olin ka juba 35 a. Varsti sain töökotta, kuid tihti tuli pikad rännakud teha. Paaril korral olin Riiale minekule valmis. Tervis pidas vastu. Suvel olin ohvitseride juures käskjalg. Tuli riided korras hoida ja toitu teha. Siis enne lahti saamist pidin paar kuud puid laadima metsas. Palgid olid rasked ja oli ränk töö neid autole ajada. Viimaks olin toiduvedaja.
Kui sõjaväest vabanesin, siis otsustasin Tallinna elama jääda. Korteri leidmine oli raske. Alul elasime Elli õe pool, kus oli väga kitsas. Siis saime koha, kus praegu elame (Nõmmel, Haava tänaval). Töökoha saime Reimani tänavale. Töö läks mul hästi. Olen selles kohas 30 aastat olnud. Olen saanud preemiad ja aukirju.
1952. a. suri ema 76-aastasena. Kogunesime Tartusse matuseks: Sigi, Elli, Karl ja mina. Ema sai maetud Tartusse Ossi kõrvale. 1952. a. abiellus Uno, kuid tema abielu ei kestnud kaua. 1953. aastast peale elas ta vabaabielus 19 aastat oma surmani. Abielluda nad ei soovinud, sest kehtis keeld kahte maja omada ühel abielupaaril.
Oma elu aja jooksul ei ole ma suurt haige olnud. 3 korda angiinas. Kui kukkusin 75 a. vanuses, olin esimest korda elus haiglas.
Siin lõppes see 1975. aastal kirjutatud kiri.
Valter kirjutas palju kirju oma reisidest oma vennapojale Ameerikas. Muidugi mitte kunagi poliitilisest olukorrast ja eriti mida ta tegi sõja ajal, teades et Nõukogude Liidu tsensorid lugesid välismaale minevaid kirju. Kuid ta kirjutas siiski ühest „matkast“, ilma et oleks maininud, et matkajateks oli tema Omakaitse üksus ja et see toimus 1944. sügisel, kui üksus taganes ligineva Punaarmee eest. Matka kuupäevad näitavad üksuse liikumist Peipsi rannast Noarootsini. Jõudes lääneranda teeskles ta vaenlase saabudes, et oli sinna sügiseseks viljalõikuseks tööle tulnud. Järgneb matka kaheksapäevane teekond:
17.9, kell 14 p.l. Varuja Peipsi ääres, Nina, Alatskivi, Haavakivi, Kose
18.9 Kose, Veia veski, Igavere.
19.9 Igavere, Kantküla, Leedi , Simuna, Rakke
20.9 Rakke, Järva Jaani, Vaste.
21.9 Vaste, Roosna-Alliku, Anna, Ravila
22.9 Ravila, Habaja, Juuru, Rapla.
23.9 Rapla, Märjamaa, Koluvere, Väike Kalju
24.9 Väike Kalju, Martna, Ridala (?), Haapsalu. Noarootsi.
Selle valega ta pääses hetkeks. Siiski teda kahtlustati. Teda kutsuti ülekuulamisele kord nädalas ja alati erinevates kohtades, nagu oleks püütud teda segadusse viia. Kui ta läks ülekuulamisele, jättis ta pakitud kohvri koju valmis, igaks juhuks, kui teda arreteeritakse. Mõne aja pärast jäeti ta rahule.
Valteril oli terav silm, suur uudishimu ja hea mälu. Ta kirjutas, mida ta nägi, mis muljed see jättis ja mis oli nähtu ajalooline tähtsus. Nüüd nopin välja kirjadest vaid mis juhtus pereliikmetega, et meelde tuletada, mida eestlased kodumaal pidid läbi elama.
Sõda lahutas pere kahte: osa oli läänes, osa Eestis. Puudus ühendus kuni 1954, kui tuli esimene arg kiri Luša abikaasalt, Dagyle Saksamaale, milles ta kirjutas: „ma olen kuulnud et teie sugulased on kõik elus, kuigi ma neid isiklikult ei tunne…“ Nii nagu see uudis saabus Dagyle, läks see välkkiirelt edasi Gustile, Haraldile ja Trudile.
1966 käis juba elav kirjavahetus. Kirjad võtsid vahel kuni kuu aega, et pärale jõuda. Vähesed kirjad läksid „kaduma“. Kirjades välditi midagi kirjutamast, mis võis omastele Eestis pahandust tuua. Üks erand oli, kui Dagy sakslasest abikaasa kirjutas midagi ebasobivat. Selle tõttu kutsuti Luša tütar Tallinnas ülekuulamisele Laial tänaval asuvasse salapolitseisse.
1966 saatis Harald kutse Valterile Ameerikasse tulekuks. Kahel korral lükati Valteri loa taotlus tagasi.
1968 läks Valter pensionile. Pensionile läksid mehed 60 aasta vanuses, naised 55 a. Kuigi Valter oli pensionär, jäi ta edasi tööle ja seega sai ta mõlemad summad: palk oli 100 rubla ja pension 78 rubla. Siis Valter ei püüdnudki enam saada luba Ameerikasse reisida, kuna välispassi hind tõsteti 400 rublale. Pealegi lennupilet Moskvast New Yorki ja tagasi oleks maksnud 780 rubla. Isegi kui ta oleks loa saanud, oleks reis välismaale käinud üle jõu.
Aga reisida oli võimalik Nõukogude Liidus. Vabrik, milles ta töötas, korraldas igal suvel ekskursioone. 1969 käis ta Krimmis ja 1970 Kaukaasias. Viimane reis läks Musta mereni välja, kus oli eesti asundus Lesselidzes. Seal oli kolm jõukat küla: Salme, Olevi ja Sulevi, mille olid asutanud Eestist väljarännanud talunikud 1885 aastal. Alul tegelesid nad kalapüügiga, aga siis avastasid nad, et sealsed kalad on teistmoodi kui Balti meres ja see jäeti ära. Neil olid nüüd suured põllud ploomipuudega. Üteldi, et nende koolis õpetakse ka eesti keelt ja Valter sai eesti keeles suhelda.
Ekskursioonid kestsid tüüpiliselt kuni kolm nädalat ja maksid vaid 50 rubla sõitjale. Ülejäänud kulud maksis vabrik. Reisid toimusid bussidega ja ööbiti telkides bussi kõrval. Ühel retkel osteti oinas, mis tapeti ja sellest jätkus süüa kaheks päevaks.
1971 teatas Valter, et Uno, Sigi poeg, oli surnud. Ta andis kirjas mingi põhjuse, mis ei vastanud tõele. Hiljem selgus, et Uno suri vingumürgitusse, kui ta diivan süttis. Olles viina joonud, jäi ta magama põleva sigaretiga, mis ta käest kukkus plastmaterjalist tehtud kattele. Üteldi, et talle mõjus rõhuvalt, et ta oli riikliku põlu all, kuna ta oli olnud Eesti Leegionis. Tema töö leidmise võimalusi piirati kaua aega.
Valter elas oma naisega ühes toas, suuremat ei tohtinud võtta. 1972 ta tundis, et ta silmad on viletsaks jäänud ja jättis oma rätsepatöö kõrvale ja sai laohoidja koha, kuigi väiksema palgaga. „Pensioniraha üksi pole just eriti suur.“ Siiski käis ta edasi vabriku ekskursioonidel.
1974 külastasin Tallinna kolm päeva (kaks ööd). Oma ameeriklasest abikaasa jätsin Helsinkisse. Ameeriklased on harjunud vabalt rääkima. Kartsin, et kui ta valitsust kritiseeriks, siis ei teeks ta pahandust mitte endale, vaid neile, kes meid vastu võtavad. Sõit Tallinnasse toimus parvlaevaga Georg Ots, see oli ainuke laev, mis ühendas Soomet ja Eestit üks (?) kord nädalas.
Valter, vennapoeg Arved ja vanem vend Karl 1974 Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis.
Mu sugulased tulid mulle sadamasse vastu ja sealt alates oli Valter mu aja niimoodi organiseerinud, et sain kõiki külastada. Nagu oli ette nähtud, ööbisin uues Viru hotellis. Kutsusin Valteri ja Sigi mu hotellituppa. Sisse astudes ütles Valter valju häälega: „Me räägime vabalt, meil ei ole midagi varjata!“ Siis jagasin riideesemeid, žiletiterasid ja kudumisnõelu, mida olin neile kaasa toonud. Otsisin hiljem toas peidetud mikrofoni, aga ei leidnud.
Terve mu külaskäigu ajal räägiti sosistades. „Ei tea kunagi, kes me juttu kuuleb“. Aga Kadriorus, kui me polnud mingi müüri või puu ligidal, siis muutus jutu toon ja räägiti mõnitavalt „vennasrahvast“. Näis, et kogu aeg elati hirmu all. Külastades tädi ta korteris, mõtlesin, et saame ka siin vabalt rääkida. Asta (ülikooliharidusega arhitekt ja mitte mingi argpüks) hoiatas, et ma rääkigu ettevaatlikult. Kui ma juhtisin tähelepanu, et telefonitoru oli ju hargil, siis vastas ta „jah, ka siis on neil võimalik meie juttu jälgida.“
Valter tellis takso, millega sõitsime Kirovi kalurikolhoosi. Mu viisal seisis, et ma võin ainult Tallinna linna piirides olla. Linna piiril oli vahipunkt. Kui sõitsime vahipunktist mööda, pani see mind kartma. Aga küllap see oli loaga. Kolhoos oli eeskujulik ja võibolla leidis riik selles propagandaväärtust.
Tallinn jättis mulle mulje, nagu oleks sõda just lõppenud. Majade seintel oli näha vigastusi pommikildudest. Nägin isegi Pepsi Cola reklaame tee ääres. Linnas sai õlut osta automaadist. Panid 5-kopikalise mündi masinasse, haarasid keti otsas oleva klaaskapa ja asetasid ta keerleva harja otsa. Samal ajal pritsis automaat vett harjale, lootes, et see selle peseb. Siis panid kapa kraani alla, mis täitis selle vahutava õllega. Kui mulle seda pakuti, kadus järsku mu janu.
Kui saabusin, oli mul kott ja kaks kohvrit. Kui lahkusin oli mul vaid kott. Kõik muu jäi sugulastele.
1975 kukkus Valter vastu rongitreppi rongilt maha astudes. Ta viidi kiirabiga haiglasse. See oli esimest korda elus, kui ta läks haiglasse. Ta oli siis 66 aastat vana. Haigla oli prii, arstirohud aga maksid. Ta kaalus, kas töölt lahti võtta, aga tundis et pensioniga jääb elu kitsaks ja jäi edasi tööle.
1976 oktoobris oli maavärisemine, mis kestis mõne sekundi. Elli tundis, nagu põrand oleks kõikunud. Viimati tunti Eestis maavärisemist 1877.
Valter arvas, et põhiprobleem Tallinnas oli puhta vee puudus. Ta kirjutas et Eestis on 1 428 700 inimest, 75 000 sõidu autot ja 30 000 hobust.
1977 lakkas Valter töötamast. Ta meenutas, kui palju aumärke ta oli töölt saanud eeskujuliku töö eest. Kuid 1974 külaskäigu ajal ütles ta mulle, et tegi kõik nõutud tööd, et mitte silma torgata nuhkidele või anda põhjust riigile teda kimbutada. (Märkus autorilt: me kapitalistlikus maas saame palka juurde, kui teeme eeskujulikku tööd. Kuid kas poleks vabrikule odavam, kui palga asemel annaks väikese värvilise plekitüki rinda panemiseks, et töölist innustada rohkem töötama?)
Valter kirjutas, et vanasti peeti novembris kadri- ja mardipäeva. Noored maskeerisid end santideks ja käisid majast majja, lauldes ja tantsides. Neile anti selle eest maiustusi ja raha. „Nüüd tehakse seda ka.“
Valter ja Elli elasid kahekordses Eesti vabariigi ajal ehitatud majas, seega maja oli puuküttega. „Uutes majades on elektripliidid ja keskküte annab sooja vett. Ma kasutan brikette kütmiseks. Aastas kasutan 2 tonni, mis maksab 38 rubla. Puid vajan 2 m2, mida tuuakse korraga ja ise lõikame lühikeseks.“ Samal aastal kirjutas Valter: „Meie toa suurus kahele on 12,5 m2 (125 ruut jalga). Toa üür on 6.7 rubla. Meie kõrvaltoas elas venelane, kelle tuba oli 16 m2 (160 ruutjalga). Ta läks sügisel Paide põllutööle kus ta äkitselt suri. Panime avalduse sisse ja saime tema toa omale juurde. Tegime remonti ja nüüd on elu lahedam elades kahes toas. Aga ikka kasutame ühiskööki naabritega.“
Sigi elas südalinnas kahetoalises korteris tütre Astaga. Poeg Uno suri varem. Sigi korter oli Pärnu maanteel majas, mis oli vaid viis maja Vabaduse platsist. Selle korteri sai ta, kui oli veel abielus Ossiga. Nüüd 1978 soovis ta linnast eemale ja sai kaks tuba Mustamäele ühte uude viiekordsesse majja.
1982 külastasin jälle Eestit, seekord kaheks nädalaks. Autot polnud mul võimalik üürida. Valter oli jälle minu aja korraldaja. Muidugi pidin Viru hotellis ööbima. Aga päevadeks telliti mulle taksod, et aega hästi kasutada.
Üks terve päeva kestev retk viis Tartusse Inturisti taksoga. Tartus liikusime omapead, aga sõit maanteel sinna ja tagasi näis olevat taksojuhile täpselt ette määratud. Siiski sain kaubelda taksojuhiga, et sõidab Puurmani mõisa, mis oli maantee ligidal. Mõisahoonet kasutati kooliks. Koolis oli just lõpupäev ja õue ilmus kamp noori lõbusas tujus. Küsisin, et kus on Kunila küla. „Noh, üle tee vast üks kilomeeter.” Kõheldes nõustus taksojuht meid koos kahe koolipoisiga sinna viima. Sõit venis, iga kilomeetri järgi ütlesid poisid, „Jah vaid veel üks kilomeeter.“ Viimaks keeldus taksojuht edasi sõitmast. Poisid ütlesid, et „veel vaid üks kilomeeter.“
Kõheldes astusin poistega autost ja kõmpisin neile järele mööda metsateed, jättes Valteri ja Asta autosse. Kui mets lõppes, oli meie ees kolm talu. Neist suurim pidi olema see, kus võis meie üks esivanem olla sulane. Ega väiksed talud ei jõudnud sulast pidada. Majad olid mahajäetud ja rahvas elas nüüd eramajades Puurmannis kui sovhoosi töölised. Mulle oli see suur elamus. Ronisin aidahoonesse, arvates et sulasena võis ta suveti just siin magada, – mees, kes 1826. aastal sai omale liignimeks Plaks. Üllatus tuli kui üks poistest, Arvo, tõmbas taskust välja sinimustvalge kolmnurga! Küsisin, et kuidas ta seda julgeb näidata võõrale! Vastus oli: „Sellest ei ole midagi, mu isa on külanõukogu esimees!“
Tartus riigiarhiivis kohtasin juhuslikult meest, kes oli valmis mulle sugupuud tegema. Andsin talle oma käekella ja kaup oli tehtud. Siis sõime ülikooli sööklas 60 kopika eest. Nagu võtsin ühe foto meie söögilauast, tuli keegi proua mu juurde ja nõudis, et ega tema mitte mu pildile ei jäänud.
Seekord tulin Eestisse kandes kahte paari teksaspükse, aga muidu oli mul vähe asju äraandmiseks – peale raha. Dollareid andsid mulle Harald, Gusti ja Trudi, millega viisin sugulased valuutapoodi. Seal oli müügil kaupa, mida linna poodides rublade eest ei olnud saada. Et ei tuleks võrdlust, läksin peredega sinna ükshaaval, andes teatud summad dollarites igale, ja valigu mida soovivad. Tundsin, et side õdede ja vendade vahel oli tugev. Tundsin ka, et ka mina olin kuidagi selles kambas nüüd, vaatamata sellele, et olin järgmisest generatsioonist.
Tahtsin minna Haapsalusse onu Lušale külla, sest olles väga haiglane, ei saanud ta seekord tulla Tallinnasse. Kuid Haapsalu oli mingis kaitserajoonis ja oli vaja luba. Läksin Raekoja ligidal asuvasse „välisministeeriumisse!!!“, et luba saada. Nõukogude Eestil oli oma välisministeerium! Seal oli küll kena juttu ajada Saaremaalt pärit mehega, aga oli piinlik, kui võimetu see mees oli millegi lubamiseks.
Viimane ebameeldivus oli sadamas lahkudes, kus puistati läbi mind ja mu kohver, kuigi viisakalt. Mu Kave šokolaadikarp lasti korduvalt röntgenimasinast läbi. Võibolla nad soovisid seda steriliseerida. Mult võeti ära mu ristiisa, Ossi Eesti vapiga sõrmus ja ka keelatud Aleksandr Solzhenitsyni raamat, “Üks päev Ivan Denisovichi elus”. Aga Ossi hõbeportsigari ei võetud, kuigi see oli graveeritud vabariigiaegsete Eesti kindralite nimedega. Valter oli sisse pannud paar sigaretti igaks juhuks. Piirivalvur ei küsinud, et kas ma üldse suitsetan.
1983. a. Valter teatas, et vend Karl suri 97 aasta vanuses. Esimese Ilmasõja lõppedes oli ta isa saatnud teda Riiga saabaste tegemist õppima. Ta värvati seal Punaarmeesse. Edasi viidi ta Venemaale. Sealt pääses ta Eestisse alles 1923. a. näljasena ja räbalates. Ta närvid olid läbi. See oli ime, et ta selle kõik üle elas. Valter koos teiste sugulastega käis matusel. Haapsalu linna muuseumis üteldi talle, et nad kavatsevad Karlile teha mälestusnurga muuseumis, sest ta oli viimane neist, kes osalesid Läti küttide diviisis.
Valter kirjutas, et sealiha riigihind on 2 rubla/kg, seapea on 60 kopikat, loomaliha 1,90; kanad 2,20; broilerid 3,20; leib 14 kuni 20 kopikat kilo. Nii et toidupuudust ei ole. Vahel kui leti peal ei ole, siis teisel päeval jälle on. Muidugi Viru hotellis on kõik kallim.
1984 suri Asta. Plaksi nime kandjate arv vähenes jälle. Valter teatas ka, et Haapsalu linna muuseumis polnud mingit nurka tehtud Karli auks, et ta oli olnud Läti Küttide Diviisis. Ta muheles „Ei tea miks.“
1985 Sigi on väga nõrgaks jäänud; Valter käis iga nädal tal külas.
1987 teatati mulle, et mõlemad, Valter ja Sigi, surid. Sigi korter Mustamäel jäi ta kasutütre tütrele, kes tema eest viimati hoolitses. Kohutavalt kahju oli Valterist, sest tema oli see, kes õhutas mind kirjutama reisikirjeldusi. Sellega vähenes mu side Eestimaaga osaliselt. Aga õnneks oli peale viimast Eesti külaskäiku arenenud tihe kirjavahetus järgmise generatsiooni sugulastega.
Kui vaadata, mida see pere läbi elas, ei saa ütelda, et keegi kannatas toidupuudust või külma. Puudus aga vanemate soojus. Laste isa oli külm ja kontrolliv mees, keda lapsed vihkasid. Vaatamata viletsale algusele said kõik lapsed Eesti iseseisvuse ajal jalad alla ja võis loota, et see samas suunas edasi areneb. Leiti sobivad elukaaslased. See tõus kestis aga vaid lühikest aega. Mõõn algas, kui Sigi abikaasa suri just enne Teise Maailmasõja puhkemist. Sellest peale läks kõik vaid tagurpidi. Need, kes Eestist ei põgenenud, elasid piiratud elus, aga kahel kes põgenesid, kadusid sidemed oma abikaasadega. Võrreldes nendega, kes jäid Eestisse, on selle artikli kirjutajal väga hästi läinud.
Hüvasti armas onu, kus iganes sa nüüd matkad!
Vennapoeg Arved Texases (Arved Plaks)
23. novembril 2013